Kevad karantiinis

Oleme siis kah, nagu uuem mood ja komme nõuvad,

kenasti karantiinis, ametlikult küll koos Saaremaaga.

V.a. linnud, muidugi.

Siin: merikajakas.

Siin: põldlõoke. 

Ega neile esimestele saabujatele 

suurt teisi lisandunud ei olegi. 

Justkui ootaksid kah kuskil karantiinis.

Ja ega sel talvel, mida pole ju olnudki,

ka saare imetajapopulatsioon

(v.a. inimene, seni)

suurt saarele ega saarelt ära rännata pole saanud:

vesi on juba mitmendat kuud väga kõrge.

Mõni suur sõraline-sarveline

oskab siin aga nii elada, et teda ei näegi.

Vaid oma üleliigse sarve

oli põllule, otse tee veerde poetanud. 

Teada küll oli, et hirved siin elutsevad,

aga mulle pole seni, jah, ükski silma hakanud.

Väike hallhanekamp käib täpselt samamoodi

kui läinud kevadel

põllu peal rohtu söömas.

Nende restorane ei suleta.

Ja muidu: valgust ja päikest aina rohkem,

nõmmkanngi taas õies.

Ei maksa küll midagi silmatorkavat

ette kujutada.

Peab ikka kummardama, 

et teda näha. 

Eemalt võib niisama valge puruna paista.

Nii ta siis on.

Paastukuu keskpaik.

Kummaline kevad.