Oleme siis kah, nagu uuem mood ja komme nõuvad,
kenasti karantiinis, ametlikult küll koos Saaremaaga.
V.a. linnud, muidugi.
Siin: merikajakas.
Siin: põldlõoke.
Ega neile esimestele saabujatele
suurt teisi lisandunud ei olegi.
Justkui ootaksid kah kuskil karantiinis.
Ja ega sel talvel, mida pole ju olnudki,
ka saare imetajapopulatsioon
(v.a. inimene, seni)
suurt saarele ega saarelt ära rännata pole saanud:
vesi on juba mitmendat kuud väga kõrge.
Mõni suur sõraline-sarveline
oskab siin aga nii elada, et teda ei näegi.
Vaid oma üleliigse sarve
oli põllule, otse tee veerde poetanud.
Teada küll oli, et hirved siin elutsevad,
aga mulle pole seni, jah, ükski silma hakanud.
Väike hallhanekamp käib täpselt samamoodi
kui läinud kevadel
põllu peal rohtu söömas.
Nende restorane ei suleta.
Ja muidu: valgust ja päikest aina rohkem,
nõmmkanngi taas õies.
Ei maksa küll midagi silmatorkavat
ette kujutada.
Peab ikka kummardama,
et teda näha.
Eemalt võib niisama valge puruna paista.
Nii ta siis on.
Paastukuu keskpaik.
Kummaline kevad.
Ma just hakkasin nõmmkanni pilti vaadates ette kujutama, imelised õied ikka. Mis siis, et väiksed.
VastaKustuta