Vaiksed pühad

Pühadeks saabus suur vaikus.

Tuul seisis mitu päeva üsna vakka

ja terve jõululaupäeva,

hommikupimedast õhtupimedani välja

tilkus vihma.

Täiesti ühetasaselt, ei tihedat ega hõredat,

ei vaibudes ega valjenedes ega kordagi lakates.

Lihtsalt sadas. Nagu keegi nutaks,

kes ammu enam ei tea, miks.

Jõulupüha hommikuks oli sadu läbi.

Aga tuul ei tõusnud ikka veel. 

Päev oli vaikselt hall,

kuni viimaks õhtu eeli

midagi nagu hakkas sündima:

veele ilmusid värvid

ja selles plekksileda merega õhtus

oli korraga midagi

salajaselt kevadist.

Eks ta nüüd ju hakkagi tulema.

Maade ja merede tagant. 

Siis said pühad läbi, tõusis tuul ja keeras põhja.

Õhus nähti sulalumeräitsakaid, 

aga maha ei jäänud midagi.

See põhjatuul lõõtsus veel terve eilse

ja see oli üks väheseid päevi detsembris,

kui termomeeter 

paar kümnendikku alla nulli näitas.

Täna hommikuks sai see "talvekülm" läbi,

tuul on edelast ja vali

ja kraadiklaas näitab, mis ikka: 

nii umbest pluss neli.

Paistab, et pühadevahe ja aastalõpp

tuuliseks jäävadki. Ja soojaks. 

Ja et kõige pimedamast ajast

oleksime just nagu läbi tulnud.

Miski lõpeb, miski algab, miski...

Saime siis oma sügiselõpu tormi,

neljapäeval tõusis tuul korra õige valjuks

ja vesi õige kõrgeks:

 Tollilt otse sadamasse viiv tee.

Veetõus ja tuul said maksimumi kätte 

nii kolme paiku.

Siis keeras tuul edelast loodesse

ja hakkas rahunema.

Hommikuks: vaikus ja selgus.

Vesi teerajalt kadunud. 

Ja lahele ilmunud

uus parv laululuikesid.

Kas tõesti käis tormilaine veel eile siit üle?

Aga ongi käes sügise lõpp

ja millegi jälle algus

ja miski ja miski ja miski

on valmis nii nüüd kui ka alati.

Aasta hämaramal ajal

Käes on aasta kõige hämaram ja vaiksem aeg.

Aga oma elu, sidin ja sädin

käib ka selles vaikses hämaruses.

Tuul toob sulepallikeste parvi üle mere

ja vahel on kadakapõõsad neid lausa täis.

Needk kolm, sinitihane, 

käblik

ja sabatihane

olid kõik ühes kambas,

muidugi kibedasti ametis, 

sest enne õhtut tuleb ju katsuda kõht täis süüa, 

öö on pikk!

Juba jälle ongi õhtu käes

ja mõnikord, ime küll, 

näeb sel tunnil taevas värvegi.

Veel suurem ime on muidugi päike ise,

kui ta ükspäev välja tuleb

ja piilub sinna, kuhu ta muidu iial ei vaata. 

Kuhu see imelik pikk pilk ulatub,

seal sünnib väikseid värvilisi maailmu,

eriti muidugi samblikumaailmu!

Ja kohe ikka värvilisi.

Ja siis on veel kibuvitsamarjad

ja mõnikord koidutaevas!

See on midagi väga imelikku.

Värvid ilmuvad peaaegu pimedas.

Ja mis värvid need sellised on?

Need polekski nagu siit ilmast.

Muul aastaajal selliseid koidutaevaid ei näe.

Ja praegu ka muidugi mitte igal hommikul. 

Vahel harva.

Juba mitu nädalat on olnud tormine.

Siin on luiged Kuivarahu äärde tuulevarju kogunenud

ja hommik on nad sealt eest leidnud.

Seal nad on ja hüüavad.

Neljapäeval oli vist selle tormitsükli maksimum,

ka mitte teab mis suur torm, aga ikka lainet tõstis.

Need selle talvetuleku tormid polegi niivõrd tugevad

kuivõrd visad.

Ja muidugi on ka tormilainel omad värvid,

rääkimata muusikast

ja dramaturgiast.

Kotkadki pole kuhugi kadunud,

nende suurejooneline ülelend

on ikka väike sündmus.

Ja ühe hommiku videvikus

istus maja eest labidakäepidemel tema. 

Raudkull. Väga ligi lasi.

Passib tihaseid. 

Keda ma toidan.

Nii et siis toidan ka teda.

Lauluikede puhas joon

meenutab ikka ja alati lund,

seda talve, mida võib-olla ei tulegi, 

aga võib ka muidugi tulla, ja milline veel!

Teiste luikede ülelend –

kolm korraga ei mahu kaadrisse!

On alles linnud.

Ja siis need kaks. 

Tuttav paar, kuigi kotkas vast on uus,

ja võib-olla vareski. 

Aga see komme kotka sabas passida,

see on neil vana. 

Ühel päris hämaral keskpäeval üllatab 

valgepõsk-laglede parv

kusagilt välja ilmudes. 

Peaksid ju ammu siitmailt läiud olema...

Ja muidugi on praegu tuli

ja tema värvid need, 

mida kunagi vaatamast ei väsi.