Pühapäev, 29. detsember 2019

Vaiksed pühad


Pühadeks saabus suur vaikus.
Tuul seisis mitu päeva üsna vakka
ja terve jõululaupäeva,
hommikupimedast õhtupimedani välja


tilkus vihma.
Täiesti ühetasaselt, ei tihedat ega hõredat,
ei vaibudes ega valjenedes ega kordagi lakates.
Lihtsalt sadas. Nagu keegi nutaks,
kes ammu enam ei tea, miks.


Jõulupüha hommikuks oli sadu läbi.
Aga tuul ei tõusnud ikka veel. 
Päev oli vaikselt hall,


kuni viimaks õhtu eeli
midagi nagu hakkas sündima:


veele ilmusid värvid


ja selles plekksileda merega õhtus
oli korraga midagi


salajaselt kevadist.
Eks ta nüüd ju hakkagi tulema.
Maade ja merede tagant. 


Siis said pühad läbi, tõusis tuul ja keeras põhja.
Õhus nähti sulalumeräitsakaid, 
aga maha ei jäänud midagi.
See põhjatuul lõõtsus veel terve eilse
ja see oli üks väheseid päevi detsembris,
kui termomeeter 
paar kümnendikku alla nulli näitas.


Täna hommikuks sai see "talvekülm" läbi,
tuul on edelast ja vali
ja kraadiklaas näitab, mis ikka: 
nii umbest pluss neli.


Paistab, et pühadevahe ja aastalõpp


tuuliseks jäävadki. Ja soojaks. 


Ja et kõige pimedamast ajast
oleksime just nagu läbi tulnud.

Laupäev, 21. detsember 2019

Miski lõpeb, miski algab, miski...


Saime siis oma sügiselõpu tormi,


neljapäeval tõusis tuul korra õige valjuks


ja vesi õige kõrgeks:
 Tollilt otse sadamasse viiv tee.


Veetõus ja tuul said maksimumi kätte 


nii kolme paiku.
Siis keeras tuul edelast loodesse
ja hakkas rahunema.


Hommikuks: vaikus ja selgus.


Vesi teerajalt kadunud. 


Ja lahele ilmunud
uus parv laululuikesid.


Kas tõesti käis tormilaine veel eile siit üle?


Aga ongi käes sügise lõpp


ja millegi jälle algus


ja miski ja miski ja miski
on valmis nii nüüd kui ka alati.



Pühapäev, 15. detsember 2019

Aasta hämaramal ajal


Käes on aasta kõige hämaram ja vaiksem aeg.
Aga oma elu, sidin ja sädin
käib ka selles vaikses hämaruses.
Tuul toob sulepallikeste parvi üle mere
ja vahel on kadakapõõsad neid lausa täis.
Needk kolm, sinitihane, 


käblik


ja sabatihane
olid kõik ühes kambas,
muidugi kibedasti ametis, 
sest enne õhtut tuleb ju katsuda kõht täis süüa, 
öö on pikk!


Juba jälle ongi õhtu käes


ja mõnikord, ime küll, 
näeb sel tunnil taevas värvegi.


Veel suurem ime on muidugi päike ise,
kui ta ükspäev välja tuleb
ja piilub sinna, kuhu ta muidu iial ei vaata. 


Kuhu see imelik pikk pilk ulatub,
seal sünnib väikseid värvilisi maailmu,


eriti muidugi samblikumaailmu!


Ja kohe ikka värvilisi.



Ja siis on veel kibuvitsamarjad


ja mõnikord koidutaevas!
See on midagi väga imelikku.
Värvid ilmuvad peaaegu pimedas.


Ja mis värvid need sellised on?
Need polekski nagu siit ilmast.
Muul aastaajal selliseid koidutaevaid ei näe.
Ja praegu ka muidugi mitte igal hommikul. 
Vahel harva.


Juba mitu nädalat on olnud tormine.
Siin on luiged Kuivarahu äärde tuulevarju kogunenud



ja hommik on nad sealt eest leidnud.
Seal nad on ja hüüavad.


Neljapäeval oli vist selle tormitsükli maksimum,
ka mitte teab mis suur torm, aga ikka lainet tõstis.


Need selle talvetuleku tormid polegi niivõrd tugevad


kuivõrd visad.


Ja muidugi on ka tormilainel omad värvid,


rääkimata muusikast


ja dramaturgiast.


Kotkadki pole kuhugi kadunud,


nende suurejooneline ülelend
on ikka väike sündmus.


Ja ühe hommiku videvikus
istus maja eest labidakäepidemel tema. 
Raudkull. Väga ligi lasi.
Passib tihaseid. 
Keda ma toidan.
Nii et siis toidan ka teda.


Lauluikede puhas joon
meenutab ikka ja alati lund,
seda talve, mida võib-olla ei tulegi, 
aga võib ka muidugi tulla, ja milline veel!


Teiste luikede ülelend –


kolm korraga ei mahu kaadrisse!
On alles linnud.


Ja siis need kaks. 
Tuttav paar, kuigi kotkas vast on uus,
ja võib-olla vareski. 
Aga see komme kotka sabas passida,
see on neil vana. 


Ühel päris hämaral keskpäeval üllatab 
valgepõsk-laglede parv
kusagilt välja ilmudes. 
Peaksid ju ammu siitmailt läiud olema...


Ja muidugi on praegu tuli
ja tema värvid need, 
mida kunagi vaatamast ei väsi.

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...