pühapäev, 29. september 2019

Septembri lõpp: taeva värvid


Tuletornilt 
hakati eemaldama katteid


ja taevas pakkus terve nädala
ilu ja vaatemänge,


küll õhtul,


küll vaiksetel 


koidikutel,


kui rohul oli esimene härmatis.



Lagled lähevad jälle.




Ja tõesti, hämmastavad olid


nii loojangud


kui päevatõusud,

  
kord oma ududega,



kord viimase vanakuusirbi 
selili vajunud komaga.


Ja siis tuletorn nüüd...


pühapäev, 22. september 2019

Tormijärgne nädal


Esimese suurema sügistormi ajal pühapäeval
olin kahjuks Saarelt ära
ja see vaatemäng koos suure veetõusuga
jäi nägemata.
Torm avas tee vihmadele,
mis olid juba väga sügise nägu:
äkilised kohisevad hood
ja neid hoogusid muudkui tuli ja tuli.


Tuuled pöördusid põhjakaarde, loodesse,


ja olid ennemini tugevad kui vaiksed.



Nende põhjatuultega saabusid 
hulkadena ka rändlinnud ja -linnukesed,
pildile jäi see kivitäks,
kuigi otsima läksin hoopis 
väga kaugeta ja seninägematut külalist:
türgi tsiitsitajat, keda nähtud oli,
aga nii nagu edelatorm ta tõi, 
nii ta põhjatuulte toel vist ka jälle läks.


Põhjas peale tulevad külmad
lükkasid ka lagleparved liikvele.
Nende kisa ja minekut jätkus mitmeks päevaks,
aga nüüd on see lakanud. 


Hallasid nad siia küll ei toonud, 
temperatuur püsis vapralt üle +7,
aga neljapäeval krobistas lumekruupe sadada. 


Kuid alati läks õhtul ilusaks. 
Vihm jäi järele, päike piilus veel korraks
pilve alt
(mis küll kordagi selget hommikut ei tähendanud)



ja näitas varasügise maastikke 


nende täies ilus


ja värvides.






Aga eile, laupäeval,
oli suvi korraga tagasi.
Kuiv ja soe (+16) päev,


selle järel väga värviline õhtu,
mis küll taas selget hommikut ei tähendanud.
Hommik on hallikas ja vilu, 
tuul keeranud loodest kirdesse.
Õnneks ei saja. 

pühapäev, 15. september 2019

Draama algus: vihmad ja tuuled; ärevad loojangud.


Nädala alguses 


tuli suvesoojus


korraks veel tagasi.


Kagutuul lükkas veegi korra madalamaks. 


Siis toimus pööre.


Tuuled tunnistavad 
veel ainult läänekaart
ja eriti nad ei puhka.
Aina vuhisevad.


Vesi on kas kõrge
või väga kõrge.


Ja kui loodetuul õhtukaare puhtaks lööb,


nagu ta reedel tegi,


siis saab näha


uutmoodi vaatemänge.


Täiskuu 
lasi elektrikaablil
oma tähtsust alla joonida,
sest valitseda kavatses ta


hommikuni.

pühapäev, 8. september 2019

Sügise Auftakt: pilved, tuul, vihmad, kuu


Möödunud pühapäev
läks veel rambe suveõndsuse tähe all,
mis siis, et juba sügisvärvides.
Ikkagi, tundus, et see kuiv soojus
ei saa iial otsa. 


Aga ta sai.
Esmaspäeva hommikul tõusid läänest
esimesed vihmapilved,


ja äkki olidki Sügise dekoratsioonid püsti
ja lava valmis
hoopis uuteks etteasteteks:
vikerkaartele, 


kotkale vihmapilve taustal
(vana lind, rõngad kenasti mõlemas jalas,
nagu kord ette näeb),






kuule,


mida neil õhtutel esimesi kordi


loojumas (kohe loojumas, nagu noorkuul kombeks)
näha võis.


Aga need esimesed vihmad 
olid rohkem vaatemäng kui tõsine vihm.
Loodus jäi kuivaks
ja kuulus sinine kastmisveenõu
siisikeste seas endiselt
ülipopulaarseks.


Ometi, aastaaeg oli korraga vahetunud.


Järsku ja pöördumatult. 


Õhtud tulevad nii vara,


tuuled on rahutud


ja lõgistavad öö läbi
kõike, mida lõgistada annab.


Mõni loojang tõotab küll ilusat ilma, peaaegu,


ja see tulebki, päeva tõustes,
peaaegu.


Vesi on kõrge


ja kuu kasvab
ruttu koos öödega.

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...