Kassikäpad

Niisugune on see pühapäevahommik:

pilvine, aga ikkagi hele,

sest... vihm jäi taas kord tulemata

ja igatahes: harakputked õitsevad.

Aasta 21. nädala uudis:

tuletorn saab tuuleoreli.

Päris ilusasti ulub ja undab juba.

Näis, kui päris valmis saab.

Kuldnokavanad teevad kõva tööd,

et pojad ikka enne pesast välja saada.

Kuid: tähtsam on ikkagi see.

Rand õitseb

oma esimest suurt, varasuvist õitsemist.

See pole küll veel nii lõõskavates toonides

kui too, mis tuleb kuu-paari pärast,

aga värvi on juba selleski.

(Haisev kurereha.)

Järjekordne soojalaine läks õnneks mööda ja üle:

sirelite vahukooretort 

on nüüd kenasti jahedasse pandud.

Seisab ehk veel nädalakese värske.

Või nii enam-vähem.

Muulukaõisi on kõik kohad täis,

aga ennäe, ühte kohta on kasvama jäänud nemadki.

Narcissus poeticus,

topeltõieline vorm.

Metssiga nartsissi ei taha.

Ja nii nad seal on

ja läkitavad oma lõhna kevadisse meretuulde, 

nagu ei tea mitukümmend kevadet juba.

Kuigi inimesi, kes nad kord tõid,

pole kindlasti enam,

vaid nende keldrvõlv vaatab künkaservalt

ammulusui merele.

Vundamentidest on järel ilusad kivid

ja ahjudest väikesed künkad.

Kuid vaade üle lageduse merele

on vähe muutunud.

Kirikutorn paistab ikka

ja samamoodi, võib arvata, kui siis,

õitsevad varasuvel madala rohu sees kassikäpad,

mida lapsed kord otsimas käisid. 

Ja neid seal on!

Mitte kuskil pole ma neid näinud sellisel hugal

ja kõigis oma vävides,

tumeroosast 

üle heleroosa

kuni kõiksugu kreemikate ja valgeteni välja.

Aga kui ruttu ikka tuleb suvi!

Kui kõrge on juba hein.

Nädala algus, 

kui vanakuu veel suurena hommikutes rippus,

tundub mingi ennemuistse ajana.

Aga olgu siiski temast siin 

need paar kadunud hetke.

Õunapuud

Oli aasta 20. nädal ja õunapuud läksid õide.

Ka tema, see Mereäärne.

Rohkem nii õies oksi tal polegi, aga ime on seegi:

selles kaljuaugus ja tormide käes, kus ta elab ja on.

Nii tõusis tänasel, 

juba täiesti soojal ja suvisel hommikul päike.

Ja veidi hiljaks jäädes on õide läinud ka toomingas,

üks vähestest siin Saarel.

Hõre ja kidur ta on seal tee ääres,

aga tema järgi vähemalt teab: toomingas õitseb, 

aeg on kartul maha teha.

Vabandust: tuhlis!

Eile õhtul veel oli varjus +24

ja need Tolli mõisa sirelid ja hobukastan

on täna õhtuks küllap juba puhkenud.

Kuid ikkagi, õunapuu on praegu see,

kellest niisama mööda minna ei saa.

Eriti veel,

ja nüüd valendab seal kiviaia ääres,

 nagu oleks taevast tulnud.

Ühel hommikul sai Vaigaste all 

lähemalt näha rohukosklamängu.

Veelinnu asi. Nagu vigurujumine või veepall, 

mis imet sa ikka seal vee peal teed. 

Suituspääsukesed lendavad tuppa, 

niipea kui ukse lahti jätad, 

ja mõni ei oska enam välja minna, 

laseb end akna pealt käega kinni võtta ja viia.

Vidiit!

Kõik on nüüd kohal

(eilsest ka piiritaja). 

Tema oli eelviimane saabuja, nagu ikka. 

Karmiinleevike. 

Kuulus kisaja. 

Ikka "video-video", nagu vanasti tema laulu

kirjeldati.

Või siis "idio-idiot",

nagu ka võib kuulda. 

Kui vait seisab, siis päris kena linnuke. 

Kuldnokkadel on kõige kiirem aeg!

Vaja pojad pesast välja sööta, 

enne kui tuletorn remonti läheb.

Ja kohe ta läheb.

Aga kohe nad saavad ka.

Kisa on juba õige kõva.

Kuu on nüüd täis, aga täiena ennast ei eksponeerinud. 

Selline oli ta paar hommikut tagasi.

Või mis sest kuust enam ongi,

kui öösel pimedaks üldse ei lähe

ja päike tõuseb otse kirdest.

Kalakajakad

oskavad vast kõige paremini

seda päikesetõusu õrnroosat peegldada.

Igatahes on nad selleks ajaks juba vägagi tegusad

ja asjalikud.

Luik istub kindlalt pesal, 

tehku teised, mis tahavad.

Ja päevad on tõesti nii pikad, 

et keskhommikul peab väikese siesta pidama.

Aga mis jääkosklakogunemine 

see seal Alumisel Vaikal

ükspäev oli, ei oska öelda. 

Rohkem pole seda karja näinud.

Ja ikkagi: õunapuu.

Siin on ta veel kolm päeva tagasi, 

juba täiesti valmis puhkema, 

ootamas vaid sooja päeva.

See tuligi.

Maikuu õied ja udud

Tuuled võivad küll jälle olla vilud, 

aga õitsemist ei peata enam miski.

Kivirikud on täies hoos,

samuti see roomav madar.

Metsmaasikas alustab,

soojemates ja kuivemates kohtades,

rannaõunapuu on ka juba valmis puhkema

ja kanavarvastel on täisõitseng käes.

Kaljusaarte häältekooris

on nüüd kõige kuuldavam

tiirude kirr-kärr.

Kuigi õhturahu ja mõnusat tukastust

mõistavad ka need linnukesed hinnata.

Kormoran toob ka pesavoodrit vee alt

(sukeldumine lihtsalt käpas!)

ja suitsupääsuke (no pole just hea pilt...)

püüab oma toidupoolist vee kohalt. 

Nende sädinat on nüüd igal pool.

Ja kägu kukub (reedest saadik).

Maikuu udu: 

äkki on ta kohal ja kõik alla neelanud.

Üks uduhommiku vigle,

merikapsas

ja kuslapuu.

Aga sama äkki on see udu kadunud, 

meri sinisest sinisem

ja mustal linnul jälle hea tiibu kuivatada.

Tiirud ehk meripääsukesed

leiavad kindlasti kergemini oma kalakese,

kelle järele vette sumatada.

Ja niisama kahekesi

päikese käes aega viita pole kah paha.

Nende lendu võib imetlema jäädagi.

Ja päike on välja meelitanud vist nemadki. 

Kui ma ei eksi, siis

aia-rõngakedriku (Malacosoma neustria) 

röövikud.

Neilgi aeg laia maailma minna!