Pühapäev, 26. mai 2019

Kassikäpad


Niisugune on see pühapäevahommik:
pilvine, aga ikkagi hele,
sest... vihm jäi taas kord tulemata
ja igatahes: harakputked õitsevad.


Aasta 21. nädala uudis:
tuletorn saab tuuleoreli.
Päris ilusasti ulub ja undab juba.
Näis, kui päris valmis saab.
Kuldnokavanad teevad kõva tööd,
et pojad ikka enne pesast välja saada.


Kuid: tähtsam on ikkagi see.
Rand õitseb


oma esimest suurt, varasuvist õitsemist.


See pole küll veel nii lõõskavates toonides
kui too, mis tuleb kuu-paari pärast,
aga värvi on juba selleski.
(Haisev kurereha.)


Järjekordne soojalaine läks õnneks mööda ja üle:
sirelite vahukooretort 
on nüüd kenasti jahedasse pandud.
Seisab ehk veel nädalakese värske.
Või nii enam-vähem.


Muulukaõisi on kõik kohad täis,


aga ennäe, ühte kohta on kasvama jäänud nemadki.
Narcissus poeticus,
topeltõieline vorm.
Metssiga nartsissi ei taha.
Ja nii nad seal on
ja läkitavad oma lõhna kevadisse meretuulde, 
nagu ei tea mitukümmend kevadet juba.


Kuigi inimesi, kes nad kord tõid,
pole kindlasti enam,
vaid nende keldrvõlv vaatab künkaservalt
ammulusui merele.


Vundamentidest on järel ilusad kivid


ja ahjudest väikesed künkad.


Kuid vaade üle lageduse merele
on vähe muutunud.


Kirikutorn paistab ikka


ja samamoodi, võib arvata, kui siis,


õitsevad varasuvel madala rohu sees kassikäpad,
mida lapsed kord otsimas käisid. 


Ja neid seal on!
Mitte kuskil pole ma neid näinud sellisel hugal


ja kõigis oma vävides,
tumeroosast 


üle heleroosa


kuni kõiksugu kreemikate ja valgeteni välja.


Aga kui ruttu ikka tuleb suvi!
Kui kõrge on juba hein.


Nädala algus, 
kui vanakuu veel suurena hommikutes rippus,
tundub mingi ennemuistse ajana.


Aga olgu siiski temast siin 
need paar kadunud hetke.

Pühapäev, 19. mai 2019

Õunapuud


Oli aasta 20. nädal ja õunapuud läksid õide.


Ka tema, see Mereäärne.
Rohkem nii õies oksi tal polegi, aga ime on seegi:
selles kaljuaugus ja tormide käes, kus ta elab ja on.


Nii tõusis tänasel, 
juba täiesti soojal ja suvisel hommikul päike.


Ja veidi hiljaks jäädes on õide läinud ka toomingas,
üks vähestest siin Saarel.
Hõre ja kidur ta on seal tee ääres,
aga tema järgi vähemalt teab: toomingas õitseb, 
aeg on kartul maha teha.
Vabandust: tuhlis!


Eile õhtul veel oli varjus +24
ja need Tolli mõisa sirelid ja hobukastan
on täna õhtuks küllap juba puhkenud.


Kuid ikkagi, õunapuu on praegu see,
kellest niisama mööda minna ei saa.


Eriti veel,


ja nüüd valendab seal kiviaia ääres,
 nagu oleks taevast tulnud.


Ühel hommikul sai Vaigaste all 
lähemalt näha rohukosklamängu.
Veelinnu asi. Nagu vigurujumine või veepall, 
mis imet sa ikka seal vee peal teed. 


Suituspääsukesed lendavad tuppa, 
niipea kui ukse lahti jätad, 
ja mõni ei oska enam välja minna, 
laseb end akna pealt käega kinni võtta ja viia.
Vidiit!


Kõik on nüüd kohal
(eilsest ka piiritaja). 
Tema oli eelviimane saabuja, nagu ikka. 
Karmiinleevike. 


Kuulus kisaja. 
Ikka "video-video", nagu vanasti tema laulu
kirjeldati.


Või siis "idio-idiot",
nagu ka võib kuulda. 
Kui vait seisab, siis päris kena linnuke. 


Kuldnokkadel on kõige kiirem aeg!
Vaja pojad pesast välja sööta, 
enne kui tuletorn remonti läheb.
Ja kohe ta läheb.
Aga kohe nad saavad ka.
Kisa on juba õige kõva.


Kuu on nüüd täis, aga täiena ennast ei eksponeerinud. 
Selline oli ta paar hommikut tagasi.


Või mis sest kuust enam ongi,
kui öösel pimedaks üldse ei lähe
ja päike tõuseb otse kirdest.


Kalakajakad
oskavad vast kõige paremini
seda päikesetõusu õrnroosat peegldada.
Igatahes on nad selleks ajaks juba vägagi tegusad
ja asjalikud.


Luik istub kindlalt pesal, 
tehku teised, mis tahavad.


Ja päevad on tõesti nii pikad, 
et keskhommikul peab väikese siesta pidama.


Aga mis jääkosklakogunemine 
see seal Alumisel Vaikal
ükspäev oli, ei oska öelda. 
Rohkem pole seda karja näinud.


Ja ikkagi: õunapuu.
Siin on ta veel kolm päeva tagasi, 
juba täiesti valmis puhkema, 
ootamas vaid sooja päeva.
See tuligi.

Pühapäev, 12. mai 2019

Maikuu õied ja udud


Tuuled võivad küll jälle olla vilud, 
aga õitsemist ei peata enam miski.
Kivirikud on täies hoos,


samuti see roomav madar.


Metsmaasikas alustab,


soojemates ja kuivemates kohtades,


rannaõunapuu on ka juba valmis puhkema


ja kanavarvastel on täisõitseng käes.


Kaljusaarte häältekooris
on nüüd kõige kuuldavam
tiirude kirr-kärr.
Kuigi õhturahu ja mõnusat tukastust
mõistavad ka need linnukesed hinnata.


Kormoran toob ka pesavoodrit vee alt
(sukeldumine lihtsalt käpas!)


ja suitsupääsuke (no pole just hea pilt...)
püüab oma toidupoolist vee kohalt. 
Nende sädinat on nüüd igal pool.
Ja kägu kukub (reedest saadik).


Maikuu udu: 


äkki on ta kohal ja kõik alla neelanud.


Üks uduhommiku vigle,


merikapsas


ja kuslapuu.


Aga sama äkki on see udu kadunud, 
meri sinisest sinisem
ja mustal linnul jälle hea tiibu kuivatada.



Tiirud ehk meripääsukesed
leiavad kindlasti kergemini oma kalakese,
kelle järele vette sumatada.


Ja niisama kahekesi
päikese käes aega viita pole kah paha.



Nende lendu võib imetlema jäädagi.



Ja päike on välja meelitanud vist nemadki. 
Kui ma ei eksi, siis


aia-rõngakedriku (Malacosoma neustria
röövikud.
Neilgi aeg laia maailma minna!

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...