Mingi mahedus ja sume mõtlikkus
olid platsis nädala algusest peale,
vana kuu kõlkus pool-ilmaasjata
hommikutaevas
ja päikesetõusud muutis kummaliseks
Sahhaara tolm,
mis koos selle suure soojaga koos
meile äkki kaela sadas.
Termomeeter näitas varjus mitmel päeval
tublisti üle 20 kraadi ja isegi Vilsandi ilmajaam
registreeris oma tuulisel kaljul
+22 kraadi!
Vesi on idatuultega nii maas,
et meie tubli postiaurik Sankt Filsandt
käib taas põhjakalda kaljunuki äärde,
nagu ta talvel esimeste jäädega käis.
Ainult et nüüd on – suvi?
Või igatahes oli, sel läinud nädalal.
Linnuelu vaigastel ja nende kohal
aina kogub tuure,
luik istub Vesiloo all kartmatult pesal
ja Vesiloole endale
saab täiesti kuiva jalaga
(seda veeloikugi, mis pildil, polnud vaja läbida).
Merikapsas on nii äkki pidanud
talveunest ärkama,
et hakkab suurest ähmist pead keerama.
Ja ei mäleta enam, mis värvi ta tegelikult üldse oli.
Lepalind mäletab oma värve küll,
aga see rändur on vast veidi kohaga eksinud,
maandudes keset Vesiloo sääre klibukõrbet,
kus haisev kurereha
rutuga suve mustreid
meelde tuletada katsub.
Ja magesõstravõsa on nii roheline,
nagu ta oskab olla vaid neil äkk-kevade päevadel,
kui kõik lehed korraga peavad lahti minema.
Seevastu nendel olenditel
pole enam kuhugi kiiret,
kuigi taandunud meri on nad nii kenasti
päikese kätte jätnud.
Aga mis see päike neile loeb?
Hakkavad nad lehtima või õisi ajama?
Ei hakka ega ole iial hakanud,
sest oma eluajal olid nad loomad, mitte taimed.
Talvetormid on tüki Vesiloo saart jälle kaasa viinud,
teostades maapõuevarade ebaseaduslikku kaevandamist
rahvuspargi sihtkaitsevööndis
ja seda eriti suures ulatuses;
kompetentsed organid
loodetavasti reageerivad adekvaatselt.
Need siin ei reageeri aga kuidagi.
Nad võiksid olla kivistunud lambad
mõnelt ammumuistselt karjamaalt
ja see võiks olla olnud puutüvi.
Aga muidugi pole.
Aga tagasi elavate juurde!
Sest kevadel on nad kõik
vähemalt kahekordselt elavad.
Flegmaatilised hahadki
kihutavad ringi
ja saadavad taeva poole
oma imelikku laulu,
mis tuleks nagu mere enda põhjast.
Aga maa peal
hõljub magus lõhn.
See paneb seisatama ja tõstma pead:
ongi. Vaher õitseb.
See hetk aastast on siis jälle käes,
kui kimalastel
ja üldse kõigil putukatel,
kes juba ärganud on (aga kes veel pole?)
korraga kange kiire hakkab,
sest need rohelised õied
mitte ainult ei lõhna magusasti...
Nad ka... ühesõnaga:
summ-summ!
Aga Sahhaara tolm
värvib loojanguid samamoodi kui tõuse,
maa on üleöö roheliseks löönud
ja miskipärast tahaks seda vana,
talvest tuttavat õunapuud
korraga just täna vaatama minna.
Et mis ta ka teeb.
Kõigepealt vaatab tema võrast vastu
üks umbusklik lehelinnuke,
kes kargab oksalt oksale,
pildistada ennast ei lase
ja viimaks üldse
kadakapõõsasse lendab
(olles enne natuke ka teist omasugust
õunapuuokste vahel taga ajanud).
Ja ega see õunapuu ise
eemalt midagi erilist välja ei näitagi.
Aga - temagi lehtib, muidugi,
ja valmistub õitsema.
No ehk veel siiski mitte!
Täna, pühapäeval, ongi tuul,
mis eile õhtust saadik puhub kirdest,
juba hoopis teise tundega.
(Ja õigust öelda: hea on. Vara veel suveks!)
Aga eilse talgupäeva hommik
vana kordoniõue kah õidepuhkevate vahtrate all
tõotas küll täiesti suvist päeva
(ega murdnud oma tõotust).
Saarevanem Neeme
katsub sellest hoolimata
anda päevale asjalikku jumet,
aga no mis sa nende vilsandlastega teed,
kui nad isegi ohutusalast instruktaaži
tõsiselt võtta ei oska!
No siiski. Töö pole naljategemine,
seda teab lõpuks nii noor
kui ka mitte enam nii noor,
aga noh, Saar ja hommik ja üllatussuvi –
need lihtsalt panevad naeratama.
Ja peab ütlema, et tööd said tehtud,
söögid söödud, jutud räägitud
ja tänase pühapäevahommiku päike
tõusis kui üks heakskiitev hüüumärk!
