Pühapäev, 28. aprill 2019

Lihavõttenädal: +22, talgud ja mis kõik veel


Mingi mahedus ja sume mõtlikkus
olid platsis nädala algusest peale,


vana kuu kõlkus pool-ilmaasjata 
hommikutaevas


ja päikesetõusud muutis kummaliseks
Sahhaara tolm, 
mis koos selle suure soojaga koos
meile äkki kaela sadas.


Termomeeter näitas varjus mitmel päeval
tublisti üle 20 kraadi ja isegi Vilsandi ilmajaam
registreeris oma tuulisel kaljul
+22 kraadi! 


Vesi on idatuultega nii maas,
et meie tubli postiaurik Sankt Filsandt
käib taas põhjakalda kaljunuki äärde,
nagu ta talvel esimeste jäädega käis.
Ainult et nüüd on – suvi? 
Või igatahes oli, sel läinud nädalal.


Linnuelu vaigastel ja nende kohal
aina kogub tuure,


luik istub Vesiloo all kartmatult pesal


ja Vesiloole endale 
saab täiesti kuiva jalaga
(seda veeloikugi, mis pildil, polnud vaja läbida).


Merikapsas on nii äkki pidanud 
talveunest ärkama,
et hakkab suurest ähmist pead keerama.
Ja ei mäleta enam, mis värvi ta tegelikult üldse oli.


Lepalind mäletab oma värve küll,
aga see rändur on vast veidi kohaga eksinud,
maandudes keset Vesiloo sääre klibukõrbet,


kus haisev kurereha 
rutuga suve mustreid
meelde tuletada katsub.


Ja magesõstravõsa on nii roheline, 
nagu ta oskab olla vaid neil äkk-kevade päevadel,
kui kõik lehed korraga peavad lahti minema.


Seevastu nendel olenditel
pole enam kuhugi kiiret,


kuigi taandunud meri on nad nii kenasti
päikese kätte jätnud.
Aga mis see päike neile loeb?
Hakkavad nad lehtima või õisi ajama?
Ei hakka ega ole iial hakanud, 
sest oma eluajal olid nad loomad, mitte taimed.


Talvetormid on tüki Vesiloo saart jälle kaasa viinud, 
teostades maapõuevarade ebaseaduslikku kaevandamist
rahvuspargi sihtkaitsevööndis
 ja seda eriti suures ulatuses;
kompetentsed organid 
loodetavasti reageerivad adekvaatselt.


Need siin ei reageeri aga kuidagi.
Nad võiksid olla kivistunud lambad
mõnelt ammumuistselt karjamaalt


ja see võiks olla olnud puutüvi.
Aga muidugi pole.


Aga tagasi elavate juurde!
Sest kevadel on nad kõik 
vähemalt kahekordselt elavad.
Flegmaatilised hahadki
kihutavad ringi 


ja saadavad taeva poole
oma imelikku laulu,
mis tuleks nagu mere enda põhjast.


Aga maa peal
hõljub magus lõhn.
See paneb seisatama ja tõstma pead:
ongi. Vaher õitseb.
See hetk aastast on siis jälle käes,


kui kimalastel
ja üldse kõigil putukatel,
kes juba ärganud on (aga kes veel pole?)
korraga kange kiire hakkab,
sest need rohelised õied
mitte ainult ei lõhna magusasti...
Nad ka... ühesõnaga:
summ-summ!


Aga Sahhaara tolm
värvib loojanguid samamoodi kui tõuse,


maa on üleöö roheliseks löönud
ja miskipärast tahaks seda vana,
talvest tuttavat õunapuud
korraga just täna vaatama minna.
Et mis ta ka teeb.


Kõigepealt vaatab tema võrast vastu
üks umbusklik lehelinnuke, 
kes kargab oksalt oksale, 
pildistada ennast ei lase
ja viimaks üldse 
kadakapõõsasse lendab
(olles enne natuke ka teist omasugust
õunapuuokste vahel taga ajanud).


Ja ega see õunapuu ise 
eemalt midagi erilist välja ei näitagi.


Aga - temagi lehtib, muidugi,


ja valmistub õitsema.
No ehk veel siiski mitte!
Täna, pühapäeval, ongi tuul,
mis eile õhtust saadik puhub kirdest,
juba hoopis teise tundega.
(Ja õigust öelda: hea on. Vara veel suveks!)


Aga eilse talgupäeva hommik


vana kordoniõue kah õidepuhkevate vahtrate all
tõotas küll täiesti suvist päeva
(ega murdnud oma tõotust).
Saarevanem Neeme
katsub sellest hoolimata
anda päevale asjalikku jumet,


aga no mis sa nende vilsandlastega teed,
kui nad isegi ohutusalast instruktaaži
tõsiselt võtta ei oska!


No siiski. Töö pole naljategemine,


seda teab lõpuks nii noor
kui ka mitte enam nii noor,


aga noh, Saar ja hommik ja üllatussuvi –
need lihtsalt panevad naeratama.


Ja peab ütlema, et tööd said tehtud, 
söögid söödud, jutud räägitud
ja tänase pühapäevahommiku päike 
tõusis kui üks heakskiitev hüüumärk!

Pühapäev, 21. aprill 2019

Ja pimedaks enam ei lähegi...




Ette hoiatamata, nagu ikka, 
on ka lillekevad Saarele jõudnud. 
Kõigepealt muidugi soojadesse aianurkadesse, 
kellel neid on.
Siin: kanakoole.


Ega võsaülastki tea siin kuskil looduses kasvavat.


Ja pojeng, see üllatab igal kevadel 
oma maa seest esile tungiva jõuga.


Igal pool on juba roehlist rohtu
ja varsti on hall kulu
kõik selle alla maetud.
Lõokesed aina rohkem maas kui õhus.


Need pildid on kõik nädala lõpust, 
esimese poole olin Saarelt ära.
See on suure reede õhtu


ja see laupäeva hommik,
kui Vaigaste kohal rippus


see paasapühade suur täiskuu


ja rohukosklad pidasid oma pulmatralli
ja kihutasid ja keerutasid.


(Ega need mustad linnudki kuhugi kadunud ole,


oma kindluseks on nad valinud


Keskmise Vaika.


Alumine on veel merikajaka kindlus.


Ja rohukosklatel
on sellest keset oma möllu täiesti ükskõik.


Igatahes ei vaiki linnuhääled Vaigastel
nüüd ööselgi.
Ja hämaraski kostab ikka
hahkade sügav ou-ou keset kajakate kiljumist.


Aga vaikse laupäeva õhtul
langes Saarele äkki mingi maailmast suurem rahu.


Tuul vaikis. (Peaaegu!)
Nagu pildiltki näha, pole vett enam meres ollagi.


Nii läks looja see paastuaja viimane päev


ja nii tõusis pühapäeva päike.
Ta tõuseb juba ei tea kust.
Ja pimedust pole ju enam ollagi:
nagu öeldakse, astronoomist hämarikku
enam ei saabugi, st päris pimedaks ei lähe. 
Enne sügist.



Päevatõus liigub muidugi veel kaks kuud
jõudsasti aina enam kirde poole. 


Aga tikripõõsas ilmajaama aias
on juba...


Ja tema kah!
Mis sa kostad.

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...