Pühapäev, 28. juuli 2019

Juulikuu kuum lõppvaatus: hommikuudude tants


Nädalalõpu kuumus hiilis vaikselt lähemale,
ettekuulutajaks tuuletud hommikud
(siin teisipäev)


ja nende tasased uduviirud


ja udukihid,


mille päike ruttu olematuks sulatas.


Õhtud olid soojad ja selged,
meie kosmosejaam on täiesti stardivalmis
(aga minu teada siiski endiselt maa peal).


Mõni hommik, kui rohkem pilvi,
udu polnud, 


niisama tuuletus, peaaegu peegelsile laht
oma sinikaelpardiperega.


Vahva mamma! 
Kuus poega õnnestunud 
juba päris parajateks pardikesteks 
kantseldada
(oskavad juba küsivalt ema poole vaadata:
kuhu nüüd?).


Ikka edasi. Kuni tiivad juba kõigil kannavad.



Aga uduga või ilma,
kõik hommikud olid paksus kastes


ja muidugi nende kadakapõõsastele tõmmatud
ämblikuvõrgupurjedega.


Päeval tõi põhjatuul õnneks alati jahutust.
Südasuvisel Vesiloo säärel
lehvib kapsaliblikas
(ei tea, kas merikapsas ka talle kõlbab?)


ja rohetavad maltsaviirud.


Siis veel üks uduhommik 
(neljapäev)


oma kulla


ja hõbeda


ja vaikusega.




Haigrud 


on igal hommikul
aegsasti oma kivide otsas valmis.


Ja no siis tuli see päris palavus ka.
Aga mis suvi see oleks, 
kui poleks mõndagi niisugust 
läbini kuuma päeva?
Igatahes kanepilinnud teavad,
mis kuumusega vastu aitab.
Ikka vesi.
Nokk sisse
ja kähku pead keerutada,
nii et vesi ikka lendab.
Selga ka!


Teine vist on
suureks kasvanud pojuke.
Seda alles õpetatakse 


 veemõnusid nautima.


Ikka niimoodi


ja siis vaat niimoodi!


Sabale kah jahutust.

Pühapäev, 21. juuli 2019

Hilissuvenoodil


Juuli on üle keskpaiga
ja hilissuvine raugus võtab maad.
Staatika: haigur.


Pihlamarjadest ei maksa enam rääkidagi,
need jutustavad juba lausa sügisest. 
No siiski vara veel selle loo jaoks!


Aga jah, suvi on küps mis küps, 
linnupojad enamasti suured.
See on viimane grupipilt
mu isikliku linnukasvatusmajandi pääsupoegadest.
Harjutasid paar päeva lendamist, 
pesast välja ja pessa tagasi.
Aga üleeile: aidaa!
Vaikus.
Vaid hilisest räästapääsukesepesast
on veel siuksumist kuulda
ja vanemad aga muudkui käivad...
nädalakese ehk veel.
Muuseas. Sääsed.
Äkki on ilmunud sääsed. Ja neid pole vähe!


Hilissuvemaastike kindel element:
kuldnokaparved heinamaadel ja traatidel.
Kadunud on nende kevadine läige ja ilu!
Lihtsalt ühed pruunikad linnukesed.


Muuseas oli see ka täiskuunädal.
Südasuve täiskuu, Guru Purnim,
õpetajate ja meistrite püha.
See siin on loojang enne kuutõusu.
Kuu ise jäi pilve peitu.


Alles järgmisel ööl näitas oma täiust ja ilu.




Päike hakkabki laisemaks jääma.
Täna tõusis ta siin saarel täpselt kell viis,
möödas on varasuve lõputu päev,
käes on see aeg,



kui öö ei tahagi veel nii ruttu
põõsasse tagasi pugeda.


Ja haruldane asi siin tuultesaarel: tuulevaikus.
Udused hommikud.


Veel üks niisugune, läinud nädalast.


Ja muidugi paks kaste siis hommikul,
mis nii kohe enam ei kuivagi.


Aga! 
Et kalendris on siiski veel südasuvi,
sai Vilsandisaarel viimaks alata heinategu!
"Heina" võib küll jutumärkidesse panna.
Rohi on rohkem juba põhk
ja et heinasööjaid niikuinii pole, 
siis sinnapaika ta jääbki:
purustatakse ja kaob tasapisi,
saab tagasi maaks.


Mõnel päeval nägi ilusaid kõrgeid suvepilvi
(ja üksöösi tuli vihmagi - kohe tublisti!),


õhtud on veel pikad ja soojad,


hommikud linnusaartel aga juba üsna vaiksed.


Üksik kivitäks oma kiviaial:
hommikuvaikuses 
hakkab ta täksiv hääleke kõrva.
Ehk on veel pojadki pesas.

Pühapäev, 14. juuli 2019

Juulikuu teine nädal: pidustused


Juuli pole muidugi iial enam see noor ja õitsev suvi,
aga et pihlakad, juba juulikuu alguses...
seda pole küll vist varem näinud.


Kuid muidugi leidub veel ka tublisid õitsejaid,
nagu need kellukad 
(liigi poolest ümarlehised)


või kukeharjad
(liigi poolest harilikud).


Õhtupilvedel 
on siiski juba teine nägu


ja linnud rändavad!
Jah, kurvitsaliste, keda nüüd kahlajateks kutsutakse,
sügisränne on tõesti alanud. 
Siin parveke soorüdisid,
vana nimega kas alpi või balti risla
(ornitoloogid on minu eluajal
eestikeelseid linnunimesid
vähemalt kolm korda reformida jõudnud –
ju vist igavusest.)


Põhjatormiga liivaranda loksutatud rammus vetikavall
on neile linnukestele, olug nad rislad või rüdid,
igatahes mõnus söödamaa.



Ja mitte ainult neile. 
Siin punajalg-tilder ja naaskelnokk.


Punajalg, tuntud hüsteerik,
lendab muidugi kohe minema,


jättes oma kauni seltsilise
üksi.


Mis aga pääsukestesse puutub,
siis sai kummutatud üks mu eelarvamus.
Pidasin nimelt ühte pääsukesevanemat (küllap isa!)
kergelt suurushulluks. 
Ta nimelt tassis poegadele kiile.
Pakkus ühele, pakkus teisele, 
tuli veel ringiga tagasigi –
no ei võeta!
Aga näe.
Vähemalt üks poeg (tubli poiss!)
on kiilisöömise ära õppinud. 
Kergelt ta alla ei lähe, 
aga noh, kõhu saab ühekorraga täis.
Teised vaadaku ise,
kuidas kasvus järele jõuavad.


Inimestes maailmas 
algasid aga reedel suured üle-aastased pidustused,
vilsandlaste päevad.
Saarevanem Neeme
on rõõmus ja rahul,
et uue Saaremaa valla lipp
kah lõpuks õigetpidi vardasse sai.


Asutatakse rongikäigule,


olles ennast muidugi sündsalt üles ehtinud,


ja jõutakse selle killavooriga lõpuks
kenasti majaka alla välja,
et seal tarku ettekandeid kuulata,
ikka läinud ja olnud aegadest.


Laupäeva hommikul peetakse turgu


ja näidatakse, kuidas meri meest kannab.


Ja õhtul lauldakse paadikuuris armastusest 
(tenor German Javier Gholami Torres-Pardo,
tõsine poiss klaveri taga: pianist Margus Riimaa) –


ikka armastusest,
millest siis muust.


kui kuugi juba ennast natukene rohkem näitab
ja õhtud tasapisi sumedamaks muutuvad.


Aga inim-vilsandlaste pidustused
Saare loomelanikesse 
muidugi palju ei puutu. 
Rebane ajab ikka omi asju,


verikireslane on leidnud aiast lavendliõie


ja tuttav jänesepoeg


tuleb õue peale näitama, 
et on viimase kuuga
juba päris suureks jäneseks kasvanud.

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...