Pühapäev, 31. mai 2020

Suvistepühal: pilte arhipelaagist


Külma kevade värvid:
sinivalge, 


punakollane jt.


Hahad peavad pulmi,


meriskid kisavad Loonalaiu taevas:


jah, sai ette võetud üks kevadine retk
sinna kaugele maale
ja selle metsikute asukate juurde.


Inimest nähes taanduvad nad kadakamüüride varju.


Aga mõni kohe ei taandu ka.
Liiga mõnus on selle tüükaga oma tukka sügada!
Pealegi, ega selle tuka tagant väga ei näe ka,
mis see seal liigub.


Vasikad on terasemad, tukk alles lühike.


Ja neid on jälle


igat karva.


Tundub, et saare ja selle metsistunud loomakarja vahel
kujunenud päris ilus tasakaal. 
Talvine toidunappus ei lase karjal liiga suureks kasvada
ja rohumaad on ilusasti ära pügatud.


Isegi sellel õunapuul 
on õnnestunud kasvama jääda.
Lehtpuude järelkasv süüakse üldiselt küll ära.


Loendada õnnestus 27 looma.


Eks ka selle savannipihlaka ilus võrakuju
ole nende töö.


Ojamõõlad lagendikul - ikka Loonalaid.


Aga need aaskannikesed
kasvavad juba aripelaagi lähemal saarel,
Alumisel Vaikal.
Linnuloendus jõudis otsaga sinna. 


Aga kelle pesaks see lugeda?
Ilmsel haha, kes natuke peab ennast hõbekajakaks. 
Ei tea, mis ta siis teeb, kui hõbekajakatibud
ta all kooruma peaksid?
Kevad: loov segadus.

Pühapäev, 24. mai 2020

Linnuriigi eri: rahvaloendus I


Sissejuhatuseks mõned aastaajapildid:
kirss õitseb


koskel tukub kivil
(esimesed soojapoolsed ilmad!),


aga ajab kohe kaela õieli


ja siis minnakse juba merele.


Maasikas


ja kuutõverohi õitsevad ka


ja üldse on maa juba värviline,


hommikud päris suve moodi


ja eile lendas aeda


pääsusaba.


Kuid mis peamine:
aeg on käes, et üle lugeda
Linnuriigi rahvas.
Alustasime Ülemiselt Vaikalt.


Hõbekajakad,


hahapesad,


mõni kenasti varju alla sätitud,


kalakajakapesad,


meriskipesad,


tiirupesad
(nii palju kui seal pesa on),


merikajakapojad jne, jne.


Järgmine rahvaloenduse punkt:
Mustpank. 
Väike, aga eriti linnurikas.
Emahahk istub viimase tuhandeni oma kallil munakurnal,


kui paat läheneb,


isahahkade närvid ütlevad enne üles


kui sellel vapral.


Luik lahkub viimasena. 
Ja väärikalt.


Tema pesa.


Hahapesad.
Mõnes mune nagu veidi ülearugi.


Kormoranipesad muidugi ka –
läksid juba meelest –
kõik üle loetud –
taas Ülemine Vaigas,


see linnukodu vastu merd.

Pühapäev, 10. mai 2020

Millal siis veel, kui mitte täna?


Igatahes maa on nüüd roheline,


kaovad toad ja seinad,


tõuseb täiskuu,


istuvad pääsukesed,


õitsevad pääsusilmad,


saab näha sookurepunast,


talvikesekollast (veel üks aialind)


ja päikesetõusu


värve uduga.


Hobusekirjut.


Rebasekõrvu


ja -saba


ja lidumist.


Magesõstraõisi.


Ristpardiflotilli.


Mudatildreid: kaks,


üks,


null.


Pilvi enne õhtut.


Harakputkeõisi enne aega,


sest üldse ei ole veel suvi
tulemaski.


Tiirude rahutust,


rahu


ja lendamiskunsti.


Kuuloojangut täna päikesetõusu ajal,


meriskipaari seda - nautimas?
Nojah, millal siis veel, kui mitte täna?
Kui mitte tänagi.


Ja ühte väikest arukäpakest, 
käppadest esimest.

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...