pühapäev, 30. juuni 2019

Aasta keskpaik: luikede sõda (ja palju muud)


Kõigepealt paar klassikalist


fotomälestust


läinud pühapäeva õhtust.


Edasi, kuna see aasta ekvaatorinädal
oleks justkui pikem olnud kui teised
(aga suvenädalad vist ongi sedasi: kõike nii palju),


siis teemade kaupa.
Teema üks: õied ja ilu.
Siin: Vesiloo säärel, haisva kurereha, hiireherne 
bukett.


Põdrakanep kah juba!
Vanasti see oli nagu sügise tuleku kuulutaja...


Ja kurekatlad muidugi,


kesksuve sinine.
Põuast hoolimata.
Sest põud on. Kõik krõbiseb jalge all.


Luikesid (teema 2) põud muidugi ei puuduta. 
Nemad elavad vees, mis otsa ei saa.


Ja paistab, et otsa ei saa ka luigesugu.
Sel Vesiloo-alusel (üksikul?) luigel
näiteks on kuus poega.
Pojad nagu pojad ikka, 
tahavad, et neile kukil sõitu tehtaks.


Nii vahva vaadata sealt ju. 
Ja ei pea ise sõudma.


No üle kahe kuidagi ei mahu,
vana luige kandevõimel on piirid.


Aga teine päev aga nägin sealsamas Vesiloo all
hoopis kummalist stseeni.
Ja üldse mitte nii idüllilist.
Märkigem, et pildil on kolm lindu,


nagu siingi.
Võib-olla selles arvus oligi tüli ja sõja põhjus.
Teadagi, kolm kahega ei jagu.
Kaks pesakonda (teises kaks polega ja kaks vana),
aga ainult kolm isa-ema.
Ei tea, toimus vist partneri ülelöömine?


Kallid pojukesed hulpisid kõik see aeg
niisama omapead, ei saanud millestki aru.


Kajakadki vaatavad seda suurte valgete lindude
võitlust üsna ükskõikselt pealt. 
Neisse see ei puutu.


Aga võitlus 


on tõsisest


tõsisem


ja no ikka kohe


jõuline!


Igatahes lõpuks oligi
kuue poja juures kaks vana. 
Kellegi võit?


Suur hulk luikesed ajab muidugi ka
täitsa ilma poegadeta läbi.
Ja rahumeelses kooseksisteerimises.
Muidu ta ongi ju selline flegmaatiline lind.


Rahulik idüll luigeelus 
valitseb ka Vaigaste all,
kus on välja hautud lausa seitse tibu!


Täitsa niisugused


tarmukad juba.
Muidugi vanade valvsa silma all.


Linnumöllule vahepalaks üks lilleke ka: 
nõmm-liivatee.


Ja muuseas mahtus sellesse nädalasse
 üks täitsa kena väike
põhjaloodetorm (teema 3, üteleme, ühe pildiga). 


Ja teemaks neli
olgu taas ikka linnukesed,
nüüd väikesed.
Kastmisveenõu igapäevased kunded.
Halli linnuke: väike-lehelind.


punane linnuke: karmiinleevike.


Pruun linnuke: kanepilinnumamma.


Veel punast: "päris" leevike.


Ja tema üldse mitte nii punane kaasa.


No soodsas valguses
ollakse ikka kohe väga punased.
Aga huvitaval kombel
suvel seda punast lindu üldse muidu ei märka,
vaid tänu veenõu peibutusele nüüd saab näha.
Oskavad oma elu elada ja pojad kasvatada
õige varjatult.


Ega kanepilinnu-papalgi vähe värvi ole!
Nagu seda teades sööb punaseid oblikaseemneid.


Ja kollane lind ka siis: siisike. 


No ja lõpuks, teema viis,
kogu sellele linnu- ja lillemaailmale
tasakaaluks
ka natuke 


siga.


Ja tedagi.
Kohe näha, et pole see suvi üks kerge aeg mitte:
vaja pojad kasvatada, süüa üldse aega pole.
Ja ei saa ju kätte ka!
Kõiki neid toredaid linnukesi.


Saarevahid.
Nagu aasta, oleks justkui ka suvi
juba üle oma harja. 
Tuuled on muutunud.
Sügis läheneb.
Kuigi...

pühapäev, 23. juuni 2019

Pööripäevanädal: kohtumised


Astronoomiline suvi alles algas,
aga tegelik suvi on oma südamesse jõudnud:
soojad küpsed õhtud


Ja peaaegu sama soojad hommikud.
Põud on heinamaa juba ruskeks värvinud.


Ussikeeled põuast ei hooli,


aga maasikad kipuvad küll juba kuivama.
Vaid põõsa varjust leiab veel mõne priskema.


Orhideesuvi on ka oma tipus, 
õitseb sõrmkäpp,


õitseb seegi kuulus iludus:


soo-neiuvaip.


Ja kukeharjale paistab põud lausa sobivat.


Tõeline kõrbetaim,


kogub aga oma paksud lehed vett täis
ja õitseb, kus tahab.


Rannakividel askeldab liivatüll,


nagu igal suvel,


ja laseb aga kuulda oma vaikset nimihäälekest:
tüll! Ja: tüll!


Väikesed metsalinnud 
on kastmisveenõud
eriti armastama hakanud.
Ema-kanepilind.


Ja tema kaasa.


Karmiinleevike muidugi ka. 
Temagi suurem lauluaeg hakkab läbi saama:
suvi mis suvi!


Ja ei tea, kas suve kuumad tuuled
või mis selle külalise siia tõid.
Egas ta siin ometi ela? Vaevalt. 
Siis näeks kahte.
Nüüd nägin kahel hommikul samas kohas ühte.
Pole varem näinudki. 
Ikka täitsa teistmoodi lind!


Esimene kohtumine lõppes kiirelt nii.


Teine kord oldi veidi lahkemad ennast näitama,
aga mitte ligidalt!
Kus sa sellega. 
Liiga ilusad ollakse selle jaoks.
(Vaenukägu, muidugi, Upupa epops,
aga seda up-upp häält pole kuulda olnud,
nii et ikka vast rändur, külaline.)


No ja see loom näitas ka ennast lõpuks!


Ja kohe näitas. Ja vaatas.
Et mis asi see nüüd nii vara hommikul
tema pesapaigast (arvan küll)
mööda läks?


Ei tea, vist lasin tal oma jalgrattaga 
juhtme kokku. 
Loomad ei saa tihti rattast aru:
on see inimene, või pole ka?


Sest ta mitte ainult ei näidanud ega vaadanud: lõugas!
Ega ma muidu poleks teda näinudki.
Olin juba möödas, Mändre kohal, 
kui kuulsin seda valju häält selja tagant. 
Alguses mõtlesin, et mõni koer.
Aga mis koer, sellises kohas ja sellise häälega?
Siin pole selliseid. 
Siis, et ehk üks imeliku häälega sokk.
Aga polnud koer ega sokk, 
oli meie saare püsiasukas: šaakalikutsu!


Sokukesed muidugi hauguvad juba ka,
neilgi sügav südasuvi käes, 


käivad kitsekesega


paaris.
Vaja uusi sokukesi-kitsekesi teha!
Kuigi ega neid tallekesi siin šaakalisaarel
vist palju alles jää. 
Aga kes sest küsib. Ikka uued hakkama!


Elu on alati ohus.
Kolmapäeval pääsesime väga napilt
suurest hävingust.
Tuli, nagu pildilt näha, 
oli just latva hüpanud, 
kui Kustu kohale jõudis.
Aga ta jõudis, ja nii ruttu, sest juhtus nii,
et Ardo juhtus oma õuest just välja tulema
ja nägi tuld, kui see oli alles süttinud
(süttis neljast kohast,
Kihelkonna mehe vana traktori korstnast,
kui see saarele materjali tõi,
esimene koht oli juba Vahemere kaelal, 
aga seal põles vaid rohi)
ja et Aavo ja Andres
olid parajasti just päästekuuri ja tuletõrje-
ja paagiauto juures, mitte kodus ega kuskil kaugemal
ja said need kohe masinad liikuma ka
(viis aastat pole Kustut vaja läinud, kuuendal siis läks!)
ja Jaan tuli kohe kodust suure rutuga 
ja varsti teised ka, üsna kõik, kes saarel olid –
viis minutit veel ja lõunatuul oleks tule metsa viinud
ja siis ei oleks see Kustu veejuga 
ega inimeste materdamine
enam midagi aidanud.
Oleks põlenud teest kuni mereni välja. Kõik.
Aga hoiti meid


ja see saar ei olegi täna selline,


vaid ikka selline


ja selline


ja selline.


Ja selliseid tegelasi kohtab siin ikka ka.


Just mõne minuti eest kohtusime. 
Aknast nägin seda väikest vigurivänta!
Elavad šaakaliga kõrvu nagu muistegi.

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...