Kõigepealt paar klassikalist
fotomälestust
läinud pühapäeva õhtust.
Edasi, kuna see aasta ekvaatorinädal
oleks justkui pikem olnud kui teised
(aga suvenädalad vist ongi sedasi: kõike nii palju),
siis teemade kaupa.
Teema üks: õied ja ilu.
Siin: Vesiloo säärel, haisva kurereha, hiireherne
bukett.
Põdrakanep kah juba!
Vanasti see oli nagu sügise tuleku kuulutaja...
Ja kurekatlad muidugi,
kesksuve sinine.
Põuast hoolimata.
Sest põud on. Kõik krõbiseb jalge all.
Luikesid (teema 2) põud muidugi ei puuduta.
Nemad elavad vees, mis otsa ei saa.
Ja paistab, et otsa ei saa ka luigesugu.
Sel Vesiloo-alusel (üksikul?) luigel
näiteks on kuus poega.
Pojad nagu pojad ikka,
tahavad, et neile kukil sõitu tehtaks.
Nii vahva vaadata sealt ju.
Ja ei pea ise sõudma.
No üle kahe kuidagi ei mahu,
vana luige kandevõimel on piirid.
Aga teine päev aga nägin sealsamas Vesiloo all
hoopis kummalist stseeni.
Ja üldse mitte nii idüllilist.
Märkigem, et pildil on kolm lindu,
nagu siingi.
Võib-olla selles arvus oligi tüli ja sõja põhjus.
Teadagi, kolm kahega ei jagu.
Kaks pesakonda (teises kaks polega ja kaks vana),
aga ainult kolm isa-ema.
Ei tea, toimus vist partneri ülelöömine?
Kallid pojukesed hulpisid kõik see aeg
niisama omapead, ei saanud millestki aru.
Kajakadki vaatavad seda suurte valgete lindude
võitlust üsna ükskõikselt pealt.
Neisse see ei puutu.
Aga võitlus
on tõsisest
tõsisem
ja no ikka kohe
jõuline!
Igatahes lõpuks oligi
kuue poja juures kaks vana.
Kellegi võit?
Suur hulk luikesed ajab muidugi ka
täitsa ilma poegadeta läbi.
Ja rahumeelses kooseksisteerimises.
Muidu ta ongi ju selline flegmaatiline lind.
Rahulik idüll luigeelus
valitseb ka Vaigaste all,
kus on välja hautud lausa seitse tibu!
Täitsa niisugused
tarmukad juba.
Muidugi vanade valvsa silma all.
Linnumöllule vahepalaks üks lilleke ka:
nõmm-liivatee.
Ja muuseas mahtus sellesse nädalasse
üks täitsa kena väike
põhjaloodetorm (teema 3, üteleme, ühe pildiga).
Ja teemaks neli
olgu taas ikka linnukesed,
nüüd väikesed.
Kastmisveenõu igapäevased kunded.
Halli linnuke: väike-lehelind.
punane linnuke: karmiinleevike.
Pruun linnuke: kanepilinnumamma.
Veel punast: "päris" leevike.
Ja tema üldse mitte nii punane kaasa.
No soodsas valguses
ollakse ikka kohe väga punased.
Aga huvitaval kombel
suvel seda punast lindu üldse muidu ei märka,
vaid tänu veenõu peibutusele nüüd saab näha.
Oskavad oma elu elada ja pojad kasvatada
õige varjatult.
Ega kanepilinnu-papalgi vähe värvi ole!
Nagu seda teades sööb punaseid oblikaseemneid.
Ja kollane lind ka siis: siisike.
No ja lõpuks, teema viis,
kogu sellele linnu- ja lillemaailmale
tasakaaluks
ka natuke
siga.
Ja tedagi.
Kohe näha, et pole see suvi üks kerge aeg mitte:
vaja pojad kasvatada, süüa üldse aega pole.
Ja ei saa ju kätte ka!
Kõiki neid toredaid linnukesi.
Saarevahid.
Nagu aasta, oleks justkui ka suvi
juba üle oma harja.
Tuuled on muutunud.
Sügis läheneb.
Kuigi...
