Põhjatuule maru

Päev algas paraja põhjaloodetuule

ja järjekordse sinitaevaga.

Ning: tuletorni otsas laulis kuldnokk! 

Ilmaennustused lubasid küll kõvemat sorti põhjatuult,

ja lõunaks ilm tõesti muutus.

Tormisemaks.

Ja siis hakkas merelt lund tuiskama!

Tõesti, küünlakuu ei lahkunud 

ilma väärilise etenduseta!

Tuul tõusis juba päris tormiks,

17, puhangud 23 m/s. 

Peaks öö jooksul järele andma,

aga hetkel veel vaibumise märke ei näita.

Sajab midagi märga. 

Nii et päris talve ehk tagasi ei too!

Ja kus see vaene kuldnokk praegu redutab?

Vikati sadama valvur

Täna hommikul jäi pilk taevale.

Eelmiste päevade sinine plagu

läkski juba natuke üksluiseks.

(Aga päikeseta ei jäänud seegi päev,

päikesega viimasel ajal siin ei koonerdata,

vist tahetakse jaanuari võlga

tasa teha.)

Kes arvab, et Vikati sadamas pole valvet,

eksib sügavalt. On. Ja väga valvas valve.

Alati oma postil.

Ja annab kohe teada. 

Sinna, kuhu vaja.

Ja kui üks väsib, tuleb teine appi.

Pealegi on selle pleki vastu jube hea kaela sügada.

Ühesõnaga, veel üks ilus päev oli.

Lõokesi lendas juba rohkem üle,

hanede hääli oli kuulda. 

Õhtu vajus pilvedesse, tuulgi vaibus.

Kogub homseks jõudu.

Kuukalender

Kuu on kahanemisega just poole peal:

viimases veerandis 

ja näitab ennast veel vaid hommikuti.

Aga ega sellest taevalambist enam suurt lugu olegi,

kui päevad pikenevad lausa hüpetega

ja on juba nii valgust täis!

Tuttav laululuigepere on talve üle elanud –

nüüd võib juba nii öelda küll.

Ja loojang Vaigaste taga

nihkub iga õhtuga natuke lääne poole.

Kui nädala pärast uus kuu luuakse,

on juba vastla- ja tuhapäev,

paastuaja algus, 

kindel kevade poole minek. 

Sest selle päris kevadeni -

noh, on ikka veel minna.

Kauaoodatud päev!

Päev algas juba tavapärases kevadises rütmis,

kormoranid tegid omal pangal hommikutualetti,

kotkas kükitas omas paigas

luigepaar liugles üle Kuusnõmme lahe vaba vee

ja Vikati sadama jäävares

vaatas traadi pealt igaks juhuks veel üle õla merele:

jääd pole. 

Polnud ka.

Kuid kella kolmveerand ühe paiku päeval 

saabus sõnum: ta tuleb siiski!

Meie truu postiaurik Sankt Filsandt

on Papisaare sadamas otsad andnud!

Saare kogu elanikkond (sel hetkel arvult kaks)

oli kogunenud muidugi Vikati sadamasse 

ja vaatas ootusärevalt kiikritega merele.

On? Pole veel... On! Sealt ta tuleb,

läbi Käkisilma!

ja läheneb, läheneb, ei usu oma silmi,

ja luigepaargi on selle tavatu nähtus eest

sunnitud ennast pisut (aga vaid pisut)

teise kohta sättima...

Ja seal ta tõesti on,

ei ole kevadise mere miraaž.

2019 navigatsioonihooaja (väga varajase!)

esimesed reisijad 

ei jõua ära oodata, millal paadinina kaid tonksab –

Lii ehk Liisu 

kes saabub oma teenistusülesannete täitmisele

Riigi Ilmateenistuse Vilsandi rannikujaamas

ja muidugi sm Lenin, Saarel sündinud ja kasvanud,

ikka kevadel esimeste saabujate hulgas,

koos oma lahutamatu Stefiga.

Härra saarevaht on valmis otsad kinnitama,

laev peab vaid paar visa jääpanka kõrvale lükkama

ja tehtud see on: 

nagu poleks talve vahepeal nähtudki!

Tegelikult, kui mõelda, siis Vikati sadamas

sildus postipaat viimati novembris!

3. detsembril oli sadam esimest korda jääs

ja sealt edasi toimusid reisid veel Tagaranda,

viimane 1. jaanuaril.

Selle tänase navigatsioonisündmuse vastu

pole midagi pakkuda ka tublidel kosklaemandetel,

kes navigeerivad muidugi talv läbi, teist teed pole!

Õhtu oli pigem pastelne, 

aga loodetuul püsis päev otsa vali,

nüüd pimedas tundub vaibuvat.

Kuid muuseas, 

postipaat polnud ainus kevadekuulutaja.

Lõoke ka!

Muutuste Raamat

Saar on suur Muutuste Raamat.

Hommik võtab su vastu paksu uduga.

Mis selle udu varjus toimunud on?

On toimunud, teadagi, muutused.

Laht, mis üleöö äärest ääreni kinni jäätus,

loksutab veel vaid jää jäänuseid.

Üleöö on jääst jälle saanud vabavesi - peaaegu.
Udust kostab naerukajakaid: nemad on tulnud!

Keskpäevaks udu kaob

ja kevadine taevas jagab heldelt päikesepaistet.

Seda jagub õhtuni välja.

Ja õhtuks, ennäe, 

on kuhugi kadunud ka see tihe jääsupp,

mis veel hommikul lahe vett kattis.

Vesi on vaba nii kaugele kui silm võtab

(Käkisilma pool 

paistab siiski veel midagi jääsarnast ujuvat.)

Ja õhtud punavad juba kaua

ja kaua.

Suure püha lauba

Et tänane päev oli hall mis hall, 

kergelt plussis, pisut tibutas, läänetuul puhus,
(aga jääd lahel veel kokku polnud puhunud),

eriti miski ennast pildistama ei kutsunud

ja et pealegi on veel suure püha lauba,

panen siia meenutuseks ja mälestuseks

hoopis ühe vana pildi Saare külast.

Pilt on tehtud millalgi kolmekümnendatel 

ja on hoiul Saaremaa muuseumis. 

Uurimist kui palju!

Esmalt muidugi see imeline lagedus ja murusus:

eks külavahe olnud loomade karjamaaks,

nagu üldse kogu saarel iga lapp, 

mida millekski muuks ei tarvitatud. 

Külatee ei läinud, kust ta nüüd läheb, 

vaid seljandikku mööda.

Aga midagi on alles ka.

See keskmine talu on kindlasti Kusti.

Esiplaanil peaks siis vististi Pidaja olema.

Ja tagaplaanil Mändri vana maja.

Tuuleveski, mis taamal paistab -

 selle emapuu on seljandikul veel püsti,

linnupesakast küljes.

Head iseseisvuspäeva kõigile!

Saar jälle jäävangis!

Oli selle talve üks külmemaid öid siin, -8.

Taevas nii selge kui olla saab: kuustki näha.

Hommik üsna vaikse kirdetuulega,

kevadiselt sinine ja hele.

Aga laht - laht on jääs.

Piisas ühest külmast ööstet tõmmata üle kogu 

Kuusnõmme lahe

selle talve neljas jääkaas.

Paks just pole, kepi võis läbi torgata,

aga navigatsioonihooaja pidulik avamine

jäi muidugi ära.

Alles Maturahu all oli luikedele ujumisvett.

Ilmajaama kass Nurru 

navigatsioonist suurt ei hooligi.

Elu on näidanud, et kala saab ka siitsamast

ja niisugusel külmal päeval

tuleb lihtsalt otsida koht, kus päike soojendab.

Ja niisugusel külmal õhtul 

on üks hea oksalõke ka muidugi väärt asi,

annab sooja ja aega kuulata luikede koori,

kui jääle laskub öö.