Pühapäev, 24. november 2019

Tuli tornis ja hangelinnud


Teisipäevane postipaat
tõi mehed ja lambid.


Torn on nüüd valmis,
tema akendest paistab jälle meri


ja üleval laternaruumis...
põleb...


ei põle...


Tegelikult see oli katse.
Muidu, seni kui põleb päevakera,
ei põle. 


Vana latern 
on ka jälle üles torni tõstetud:
iluks ja mälestuseks. 


Igatahes on jälle nii, üle mitme ja mitme kuu,
et kui päike on loojas 


ja viimane kosklaparv mööda lennanud,
ja päeva valgusjõud on langenud alla saja luksi,


siis ta süttib
ja süttib ja kustub ja süttib ja kustub
öö läbi ja talv läbi ja aastad otsa.
Kuni ükskord kõik saab otsa.


Aga nüüd lõige - 
tänasesse päeva.
Päike tuli välja 


ja et meres pole vett enam ollagi,
kutsus see päike kõndima Vesiloole,
ja ennäe, kes sinna maandunud olid:
külalised kaugelt põhjast Lapimaalt
(või Siberist või kes teab kust):
hangelinnud ehk lumetsiitsitajad. 
Paksud püksid jalas kõik ja.


(Nad polnud ainsad:
parv rohevinte ka.)


Suvi on läbi ja ununeb juba


ja siin kestab ta ikkagi natuke veel. 


Mis siis, et need ilusad Põhja linnud...


sest on ju,


ilusad, 


kohe näha, et mujalt ja kaugelt.


See tänane pühapäev muuseas
on ühes kalendris 
aasta viimane,


nimelt selles, mis lääne kirikus kehtib
ja kus teda igavikupühapäevaks hüütakse.


Järgmine pühapäev on juba esimene advent
ja sellega algab uus aasta,
salapäraselt, keset hämarusse kaduvat aega.


Kui just see eeltalve imelik päike
äkki, mõnel päeval 
kõike läbi ei valgusta


ega värvi kõike oma võõraste värvidega,
nagu neid magesõstrapõõsaid ja kukeharju


ja neid ammu igavikku astunud loomi.

Pühapäev, 17. november 2019

Novembri värvid


Oleks ju nagu aasta kõige hallim aeg,


nagu tuletorni otsast ka paistab (teisipäev),
kui sealt avavete
 ja üksildase Loonalaiu
poole vaadata.


Ometi, seda nädalat meelde tuletades
(vett on küll nüüd igas kaljulohus,
teelompidest rääkimata),


tulevad silmade ette värvid.


Ja see kummaline valgus,
mida neile heidab see väga madal, 
juba talvine päike -


muidugi, kui ta heidab.


Aga läinud nädalal nägi teda õige mitu korda!
Ja nägi ka kuu täissaamist
ja juba kahanemist.
Reede hommik: udu


ja selle värvid.


Härmatis!

Ja mitte vaid rohul, 
vaid ka kadakalatvadel,


viimastest saialilleõitest rääkimata.
Või kui viimased nad ongi?
Ammu juba olid ühed "viimased". 


Igatahes tuletorni juures 
kävad küll veel viimased tööd.
Kraami ei veeta enam mitte juurde, vaid ära.


Ja üle mere, põhjast, 
tuleb linde-linnukesi, 
kellel siit edasi rändamisega pole mingit kiiret.
Päikesega on neis lausa kevadist reipust!
Lasevad laulugi lahti. 


Nagu see käblik,


igitoimekas linnuke.


Ja on rasvatihasel värvist puudu?


Või neil paplilehtedel,
mis ikka veel viipavad ja viipavad
suvele.


Või tema vanal viltusel tüvel,
muistsel maastikul,


või sel kiviaial,


sel kibuvitsapõõsal?


Või, muidugi, novembriõhtu ehal
nendesamade paplite võrades?


Ja kui hommik ongi väga hämar ja hall
(laupäev),
ilmub parv siidisabasid
lodjapuu latva:
no need marjad on seal küll nüüd viimased.
Sest ega seal vaid üks kord käidud.


Õnneks näitas seesama parveke 
ennast ka täna veel, kui päike jälle, oh imet,
välja tuli!


Ei, siit selle pihlaka pealt 


ei ole küll enam


midagi


võtta.


Aga pole muidugi ka kotkad 
kuhugi kadunud. Lendavad.


Ja taas lagedaks tehtud loopealne Tagarannas,
vaata ja imesta,
oma juba õrnalt haljendamagi löönud!


Tuletorni kupli all
pole laternat ikka veel,


aga taevas pakkus valgust ja värve


täna kuni pimedani välja.
Nüüd on küll pilve tõmmanud,
meri kohiseb, edealatuul on päris vakka jäänud,
tähed ei paista.

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...