Teisipäevane postipaat
tõi mehed ja lambid.
Torn on nüüd valmis,
tema akendest paistab jälle meri
ja üleval laternaruumis...
põleb...
ei põle...
Tegelikult see oli katse.
Muidu, seni kui põleb päevakera,
ei põle.
Vana latern
on ka jälle üles torni tõstetud:
iluks ja mälestuseks.
Igatahes on jälle nii, üle mitme ja mitme kuu,
et kui päike on loojas
ja viimane kosklaparv mööda lennanud,
ja päeva valgusjõud on langenud alla saja luksi,
siis ta süttib
ja süttib ja kustub ja süttib ja kustub
öö läbi ja talv läbi ja aastad otsa.
Kuni ükskord kõik saab otsa.
Aga nüüd lõige -
tänasesse päeva.
Päike tuli välja
ja et meres pole vett enam ollagi,
kutsus see päike kõndima Vesiloole,
ja ennäe, kes sinna maandunud olid:
külalised kaugelt põhjast Lapimaalt
(või Siberist või kes teab kust):
hangelinnud ehk lumetsiitsitajad.
Paksud püksid jalas kõik ja.
(Nad polnud ainsad:
parv rohevinte ka.)
Suvi on läbi ja ununeb juba
ja siin kestab ta ikkagi natuke veel.
Mis siis, et need ilusad Põhja linnud...
sest on ju,
ilusad,
kohe näha, et mujalt ja kaugelt.
See tänane pühapäev muuseas
on ühes kalendris
aasta viimane,
nimelt selles, mis lääne kirikus kehtib
ja kus teda igavikupühapäevaks hüütakse.
Järgmine pühapäev on juba esimene advent
ja sellega algab uus aasta,
salapäraselt, keset hämarusse kaduvat aega.
Kui just see eeltalve imelik päike
äkki, mõnel päeval
kõike läbi ei valgusta
ega värvi kõike oma võõraste värvidega,
nagu neid magesõstrapõõsaid ja kukeharju
ja neid ammu igavikku astunud loomi.
