Hobused, Loonalaid, Salava, hommikuudud – suvelõpu sädelus

Viimased krõmpsutused Saare-Jaagul,

enne traavi, Johannese ja valge mära juhtimisel

 uuele karjamaale:

Vahemere avarustele.

Aga seegi on osa sest suvelõpust siin:

looduskaitselised raietööd põhjakaldal.

Seda kutsutakse 

pärandkoosluste taastamiseks. 

Ja tõsi ta on ka:

padrikust ilmuv kiviaed annab tunnistust –

kunagi laius siin lage karjamaa.

Taastamiste suvi.

Tuletorni kortsulised palged

hakkavad seal ilukirurgia kardinate varjus

juba päris siledaks saama.

Veel mõni nädal - või kuu

ja see loojangupäike

saab neid jälle punastama panna, 

nagu ennevanasti. 

Nii paistab see kõik 

merele minnes.

Ja nii tervitavad saabujat

Looanalaiu pärisasukad.

Või kas just tervitavad.

Pigem vaatavad kahtlustaval pilgul,

nagu kõik pärisasukad turiste.

Et siis vaikselt

oma kadakindlusesse taaduda. 

Nad on sellel saarel elanud

juba mitu põlve.

Ja mitu talve.

Ja paistab, et õnnelikult. 

Ja saargi paistab nende üle õnnelik olevat.

Pisut nagu hooldatud ilmega.

Ja mitte liiga.

Kunagiste inim-pärisasukate peavarjust ja koldest

on järel nii palju.

See haluriit jäigi neil kütmata.

Uutel asukatel pole katust ega kollet vaja,

palaval suvepäeval 

piisab vana õuesaare varjust.

Mingi iseäralik helgus

valitseb seal nende kunagiste unustatud õuel,

mis neid endid, tundub,

ikka veel

päriselt unustanud ei ole.

Vaade läände on lage nagu alati,

ja meri viskab igal talvel

sellele kruusavallile uue koorma küttepuid.

Pole vaid, kes korjaks.

Rannakarpidegi poolest

paistavad need põhjad rikkad olevat.

Niisugune on Loonalaiu idaots.

"Piisonite" karjamaa.

Aga need on juba Salava marjad.

Kasvavad seal otse klibuvallil,

ja mitte ainult kasvavad, kannavad ka.

Salava on üldse marjasaar.

Teda katab marjapõõsamets

(pihlakas, lodjapuu, türnpuu, kuslapuu, magesõstar...)

Ja millised marjad!

Keegi ei tea,

kust nad saavad oma jõu ja vee.

Tänane hommik siin suurel saarel

(pärast neid väikeseid tundub ta tõesti hiigelsuur)

tuli jälle üle tüki aja vaikuse ja uduga

ja muidugi

ämblikuvõrkude

suure väljapanekuga.

Hilissuve murdepunkt: vikerkaared, kuu.

Erisugused pilved ja muutunud õhk

annavad märku:

hilissuvest

on saanud...

no ütleme, veelgi hilisem suvi.

Hommikutest on kadunud uduloorid,

sest nii ööl kui päeval puhub nüüd tuul,

ei külm ega kuum, selline paras.

Tuttav õunapuu, muide, 

on endale õunad külge kasvatanud!

Nii nagu üldse iga õunapuu 

sel suvel

ja nii nagu igal pihlakavitsal

on uhked marjakobarad.

Vanarahvas kindlasti ennustas nende järgi

 tulevikku, talve.

Piirdugem meie sellega,

et ütleme: ilus suvi oli.

Ja eks ole veelgi,

kuigi linnuparvi hulgub ringi aina rohkem,

läinud nädalal olid need talvikesed,

keda igal pool näha võis.

Hiidlaste hobused

teevad Saare-Jaagu preeriarohus hoolega

oma looduskaitselist krõmpsutustööd,

ja suure saare kohale kerkib aina uusi

vihmapilvi

ja vikerkaaresid:

siin, väikese Saare peal

tuli vihma vaid paar peotäit,

õhtud olid enamasti sellised,

kuldsed ja kuivad.

Piparmündiõitel

on uued külalised,

vaatamisväärsed igast küljest,

admiralid,

kes siin teatavasti ei talvitu,

vaid saabuvad iga suvi lõunast, nagu ohakaliblikadki.

Nende tiivad siin paistavad küll nii terved ja uued,

et vist on tegemist varasuvel siia jõudnud rändurite

lastega juba.

See piparmünt paistab üldse olevat kole magus,

sest päevad otsa seal aina lendab ja sumiseb. 

Tõsi on ka see,

et niitudel jääb õisi juba harvaks.

  

Suvi siiski hakkab otsakorrale saama.

Aga kui kotkast siin ammu enam pilti pole olnud,

siis see ei tähenda, et nad oleksid kuhugi kadunud.

Vastupidi, neid on taas kord rohkem:

mitu ja mitu pesakonda

ju jälle tuule tiibadesse saanud.

Iga päev ikka näeb neid.

No ja siis tulid need augustikuu täiskuuööd.

Kuu tõusis kahel õhtul suure ja punasena

Saaremaa kohalt,

läks kõrgemale tõustes

kord korralt kollasemaks

ja valgemaks

ja algas tema Mäng

Pilvedega.

Kuni ta neist ülespoole tõusis,

et öö otsa üksinda seal valitseda.

Ja öö ei olegi enam nii lühike.

Aga kui päike kord juba tõuseb,

siis on muidugi selge, 

kes tegelikult on Valitseja.

Mereveegi

on ta veel korra jälle soojemaks kütnud.

Suvi ikkagi veel.