Pühapäev, 25. august 2019

Hobused, Loonalaid, Salava, hommikuudud – suvelõpu sädelus


Viimased krõmpsutused Saare-Jaagul,


enne traavi, Johannese ja valge mära juhtimisel
 uuele karjamaale:


Vahemere avarustele.



Aga seegi on osa sest suvelõpust siin:


looduskaitselised raietööd põhjakaldal.


Seda kutsutakse 
pärandkoosluste taastamiseks. 


Ja tõsi ta on ka:
padrikust ilmuv kiviaed annab tunnistust –
kunagi laius siin lage karjamaa.


Taastamiste suvi.
Tuletorni kortsulised palged
hakkavad seal ilukirurgia kardinate varjus
juba päris siledaks saama.


Veel mõni nädal - või kuu
ja see loojangupäike
saab neid jälle punastama panna, 
nagu ennevanasti. 


Nii paistab see kõik 


merele minnes.


Ja nii tervitavad saabujat
Looanalaiu pärisasukad.


Või kas just tervitavad.
Pigem vaatavad kahtlustaval pilgul,
nagu kõik pärisasukad turiste.


Et siis vaikselt
oma kadakindlusesse taaduda. 
Nad on sellel saarel elanud
juba mitu põlve.
Ja mitu talve.
Ja paistab, et õnnelikult. 
Ja saargi paistab nende üle õnnelik olevat.
Pisut nagu hooldatud ilmega.
Ja mitte liiga.


Kunagiste inim-pärisasukate peavarjust ja koldest
on järel nii palju.


See haluriit jäigi neil kütmata.


Uutel asukatel pole katust ega kollet vaja,
palaval suvepäeval 
piisab vana õuesaare varjust.


Mingi iseäralik helgus
valitseb seal nende kunagiste unustatud õuel,


mis neid endid, tundub,


ikka veel


päriselt unustanud ei ole.


Vaade läände on lage nagu alati,


ja meri viskab igal talvel


sellele kruusavallile uue koorma küttepuid.
Pole vaid, kes korjaks.


Rannakarpidegi poolest
paistavad need põhjad rikkad olevat.


Niisugune on Loonalaiu idaots.
"Piisonite" karjamaa.


Aga need on juba Salava marjad.


Kasvavad seal otse klibuvallil,
ja mitte ainult kasvavad, kannavad ka.


Salava on üldse marjasaar.
Teda katab marjapõõsamets
(pihlakas, lodjapuu, türnpuu, kuslapuu, magesõstar...)


Ja millised marjad!


Keegi ei tea,
kust nad saavad oma jõu ja vee.


Tänane hommik siin suurel saarel
(pärast neid väikeseid tundub ta tõesti hiigelsuur)
tuli jälle üle tüki aja vaikuse ja uduga


ja muidugi
ämblikuvõrkude


suure väljapanekuga.








Pühapäev, 18. august 2019

Hilissuve murdepunkt: vikerkaared, kuu.


Erisugused pilved ja muutunud õhk
annavad märku:
hilissuvest


on saanud...
no ütleme, veelgi hilisem suvi.
Hommikutest on kadunud uduloorid,


sest nii ööl kui päeval puhub nüüd tuul,
ei külm ega kuum, selline paras.


Tuttav õunapuu, muide, 
on endale õunad külge kasvatanud!
Nii nagu üldse iga õunapuu 
sel suvel


ja nii nagu igal pihlakavitsal
on uhked marjakobarad.
Vanarahvas kindlasti ennustas nende järgi
 tulevikku, talve.
Piirdugem meie sellega,
et ütleme: ilus suvi oli.


Ja eks ole veelgi,
kuigi linnuparvi hulgub ringi aina rohkem,
läinud nädalal olid need talvikesed,


keda igal pool näha võis.


Hiidlaste hobused


teevad Saare-Jaagu preeriarohus hoolega
oma looduskaitselist krõmpsutustööd,


ja suure saare kohale kerkib aina uusi
vihmapilvi


ja vikerkaaresid:


siin, väikese Saare peal
tuli vihma vaid paar peotäit,


õhtud olid enamasti sellised,
kuldsed ja kuivad.


Piparmündiõitel
on uued külalised,


vaatamisväärsed igast küljest,


admiralid,
kes siin teatavasti ei talvitu,
vaid saabuvad iga suvi lõunast, nagu ohakaliblikadki.
Nende tiivad siin paistavad küll nii terved ja uued,
et vist on tegemist varasuvel siia jõudnud rändurite
lastega juba.


See piparmünt paistab üldse olevat kole magus,
sest päevad otsa seal aina lendab ja sumiseb. 
Tõsi on ka see,
et niitudel jääb õisi juba harvaks.

  
Suvi siiski hakkab otsakorrale saama.


Aga kui kotkast siin ammu enam pilti pole olnud,
siis see ei tähenda, et nad oleksid kuhugi kadunud.
Vastupidi, neid on taas kord rohkem:
mitu ja mitu pesakonda
ju jälle tuule tiibadesse saanud.
Iga päev ikka näeb neid.


No ja siis tulid need augustikuu täiskuuööd.
Kuu tõusis kahel õhtul suure ja punasena
Saaremaa kohalt,


läks kõrgemale tõustes
kord korralt kollasemaks


ja valgemaks


ja algas tema Mäng


Pilvedega.




Kuni ta neist ülespoole tõusis,
et öö otsa üksinda seal valitseda.
Ja öö ei olegi enam nii lühike.


Aga kui päike kord juba tõuseb,
siis on muidugi selge, 
kes tegelikult on Valitseja.
Mereveegi
on ta veel korra jälle soojemaks kütnud.
Suvi ikkagi veel.

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...