Pühapäev, 23. veebruar 2020

Meri metsas ja maja taga


Nädal oli tuuline. 
Või tormine.
Ega enam ei saa arugi. 
Harjunud juba. 


Aga päris päikeseline oli ka. 


Tuul ja päike,


torm ja päike. 



Aga oli ka üks kaunis vaikne päev: neljapäev.


Ja linde liigub. Ja teeb häält.


Kas see punarind 
veetis talve saarel või saabus nüüd, 
kes teab,
aga igal juhul on esimesed kevadekuulutajad kohal:
lõoke (17.02)
ja kiivitaja (21.02).


Panganukilt näeb ikka seda aulisalka



ja alati ka paari sõtkast.




Päike paistab juba metsa sissegi


ja õhtul pole tal looja minekuga 
nii kiiret enam.


Aga see päris torm, selle talve kibedam,
tuli siis muidugi eile, 22.02.
Ajas mere metsa


ja maja taha.


Paadisild jäi ikka veel napilt välja,


aga peale oleks sinna saanud
ainult kalamehesaapaga.


Täna hommikuks on suurem möll möödas
ja meri taandub, kuigi väga vastutahtmist.


Ja jätab muidugi üht-teist maha ka.


Vahemerigi on jälle korraks meri


ja niisamuti on tagaranna karjamaad.


Ja läbi teleobjektiivi paistab,
et see meri on endale natuke teed ka teinud:


läbi Vesiloo sääre.


Ja möll käib seal veel kõva.
Aga tasapisi tuul ikka vaibub.

Pühapäev, 16. veebruar 2020

Kevad? Elu ärkab.


Läinud reede oli niisugune, 
et see ei saanud olla muud kui kevad.
Soojus, elu...


Meri on see talv olnud linnuvaene:
jääd pole kuskil 
ja linnud laiali mööda kogu Läänemerd.
Aga nüüd oleks nagu mingi kevadränne
juba lahti läinud: linde liigub.
Auliparved,


sõtkad...


Aga veel rohkem hämmastasid mind
selle sooja kevadpäikese käes
need nõgeseladvad,
juba selgesti kasvamas,


ja neist veelgi rohkem - sipelgad!
Pesalael sibamas ja soojust kogumas,
nagu tavaliselt alles märtsis-aprillis.
Mitte iial pole sellist asja veebruaris näinud.


Täiesti erksad, võitlusvalmis...
See oli küll vaid üks pesa,
lõunarannas, hästi soojas kohas,


kus kõrval kadakapõõsa all


haljendas juba niisugune muru!


Ütleks mai,


mitte veebruar!


Ja oli veel teisigi ärkamise märke:
eemalt vaatasin, et kas nafta,


aga ei, elu.


mingid imeväikesed mustad putukad,
kes on liiva sees otsutanud, et aeg on käes,
vaja nukust välja ja päikese kätte ronida!
Ikka miljonite kaupa.
(Bioloog Toomas Tammaru andmetel
võib tegemist olla hooghännalise Anurida maritima'ga.
Pildid näivad seda kinnitavat, 
kuigi Wikipedia arvab, et seda liiki
Läänemeres pole... Aga küllap eksib.
Või siis on see mõni teine, lähedane liik.
Need on veeputukad, ujuvad
ja oma "hooghänna" ning hüppevõime kaotanud.
Huvitav, mis neist selles tormimöllus
saanud on või saab?
Aga eks see pea olema nende element, meri.)


Ja õhtugi tuli selle päeva vääriline,
vaikne, aga juba häältega.



Merikajakas on oma koha sisse võtnud
ja hüüab. 
Kau! Kau!
See ei ole enam talv. 
Aga mis ta on, ei tea.

Pühapäev, 2. veebruar 2020

Veebruar: vihmapisarad.


Jaanuari viimastest hallidest päevadest


polegi siia muud pilti panna
kui see musttihase-tegelane.


Veebruari esimene hommik
tuli suure vihmapilve 
ja pika koliseva sajuga.


Aga enne õhtut sai sadu läbi
ja korraks tuli päikegi välja!


Lumikellukesed,
nemad on muidugi ka siin juba väljas. 
Jaanuaris ma neid Eestis varem näinud ei ole.


See vihmapäevajärgne päike,
selles on ikka midagi nii uut ja värsket. 


Ja eks valgus uuenegi nüüd


nädal-nädalalt. 


Niisugune veebruari tulek siis,
suurte lompide


ja sätendavate vihmapisaratega 


igal pool. 


1. veebruari õhtu siis,


nii,


nagu ta siin


oli.

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...