Meri metsas ja maja taga

Nädal oli tuuline. 

Või tormine.

Ega enam ei saa arugi. 

Harjunud juba. 

Aga päris päikeseline oli ka. 

Tuul ja päike,

torm ja päike. 

Aga oli ka üks kaunis vaikne päev: neljapäev.

Ja linde liigub. Ja teeb häält.

Kas see punarind 

veetis talve saarel või saabus nüüd, 

kes teab,

aga igal juhul on esimesed kevadekuulutajad kohal:

lõoke (17.02)

ja kiivitaja (21.02).

Panganukilt näeb ikka seda aulisalka

ja alati ka paari sõtkast.

Päike paistab juba metsa sissegi

ja õhtul pole tal looja minekuga 

nii kiiret enam.

Aga see päris torm, selle talve kibedam,

tuli siis muidugi eile, 22.02.

Ajas mere metsa

ja maja taha.

Paadisild jäi ikka veel napilt välja,

aga peale oleks sinna saanud

ainult kalamehesaapaga.

Täna hommikuks on suurem möll möödas

ja meri taandub, kuigi väga vastutahtmist.

Ja jätab muidugi üht-teist maha ka.

Vahemerigi on jälle korraks meri

ja niisamuti on tagaranna karjamaad.

Ja läbi teleobjektiivi paistab,

et see meri on endale natuke teed ka teinud:

läbi Vesiloo sääre.

Ja möll käib seal veel kõva.

Aga tasapisi tuul ikka vaibub.

Kevad? Elu ärkab.

Läinud reede oli niisugune, 

et see ei saanud olla muud kui kevad.

Soojus, elu...

Meri on see talv olnud linnuvaene:

jääd pole kuskil 

ja linnud laiali mööda kogu Läänemerd.

Aga nüüd oleks nagu mingi kevadränne

juba lahti läinud: linde liigub.

Auliparved,

sõtkad...

Aga veel rohkem hämmastasid mind

selle sooja kevadpäikese käes

need nõgeseladvad,

juba selgesti kasvamas,

ja neist veelgi rohkem - sipelgad!

Pesalael sibamas ja soojust kogumas,

nagu tavaliselt alles märtsis-aprillis.

Mitte iial pole sellist asja veebruaris näinud.

Täiesti erksad, võitlusvalmis...

See oli küll vaid üks pesa,

lõunarannas, hästi soojas kohas,

kus kõrval kadakapõõsa all

haljendas juba niisugune muru!

Ütleks mai,

mitte veebruar!

Ja oli veel teisigi ärkamise märke:

eemalt vaatasin, et kas nafta,

aga ei, elu.

mingid imeväikesed mustad putukad,

kes on liiva sees otsutanud, et aeg on käes,

vaja nukust välja ja päikese kätte ronida!

Ikka miljonite kaupa.
(Bioloog Toomas Tammaru andmetel
võib tegemist olla hooghännalise Anurida maritima'ga.

Pildid näivad seda kinnitavat, 

kuigi Wikipedia arvab, et seda liiki

Läänemeres pole... Aga küllap eksib.

Või siis on see mõni teine, lähedane liik.

Need on veeputukad, ujuvad
ja oma "hooghänna" ning hüppevõime kaotanud.

Huvitav, mis neist selles tormimöllus

saanud on või saab?

Aga eks see pea olema nende element, meri.)

Ja õhtugi tuli selle päeva vääriline,

vaikne, aga juba häältega.

Merikajakas on oma koha sisse võtnud

ja hüüab. 

Kau! Kau!

See ei ole enam talv. 

Aga mis ta on, ei tea.

Veebruar: vihmapisarad.

Jaanuari viimastest hallidest päevadest

polegi siia muud pilti panna

kui see musttihase-tegelane.

Veebruari esimene hommik

tuli suure vihmapilve 

ja pika koliseva sajuga.

Aga enne õhtut sai sadu läbi

ja korraks tuli päikegi välja!

Lumikellukesed,

nemad on muidugi ka siin juba väljas. 

Jaanuaris ma neid Eestis varem näinud ei ole.

See vihmapäevajärgne päike,

selles on ikka midagi nii uut ja värsket. 

Ja eks valgus uuenegi nüüd

nädal-nädalalt. 

Niisugune veebruari tulek siis,

suurte lompide

ja sätendavate vihmapisaratega 

igal pool. 

1. veebruari õhtu siis,

nii,

nagu ta siin

oli.