Kosmos tähendas ju vanadel kreeklastel
kõigepealt ilu, korda
(siit kosmeetika),
alles seejärel maailma - maailma kui ilu ja korda,
vastandina kõike neelavale kaosele.
Aga olgu selle korra ja kaosega kuidas on,
igatahes nemad, kui keegi üldse, on valmis –
kevade tulekuks, eluks ja õitsemiseks, kõigeks.
Nemad, selle noore saare vanimad asukad,
tõelised
põliselanikud.
Aga miks ma neid täna jälle nägin –
põhjus oli muidugi väga lihtne: päike
tuli välja.
Ja kohe lausa pooleks tunniks!
Ei-ei, pole siin muiata midagi.
Tuleb ikkagi silmas pidada:
ta viibib praegu jõulupuhkusel
ja iga tema väljatulek on puhas vastutulek,
vabatahtlik töö!
Ja täna muuseas oli see täiesti plaaniväline.
Ilmateade lubas ainult ja ainult halle pilvi.
Võib-olla ta – päike, ma mõtlen –
lihtsalt tahtis kontrollida,
kas see maailm on ikka veel sama imeline
kui eile, kui ta teda viimati nägi.
Oli! (On ju?)
See maailm, see saar ja tema väikesed olendid,
kellest mõned on küll juba endised olendid,
valmis jälle saama kiviks.
Ja mõned endised olendid
on enne lõplikku haihtumist koduks teistele
ja üheskoos silmailuks meile,
suurtele olenditele.
Põhjuseks naeratada.
(Teadlased on kindlaks teinud:
üksainus naeratus päevas aitab vähendada...
jne. Teate küll.)
Ja siis on veel muidugi olendid,
kes on täiesti praegused ja elus
ja ütlevad ka hea meelega oma nime.
Koirohi.
Võta vaid tükike ja mudi sõrmede vahel ja nuusuta:
suve lõhn!
