Esmaspäev, 31. detsember 2018

Õunapuu ja meri


Saare läänetipus klibulohus kasvab üks õunapuu.


Keegi ei tea, kuidas ta sinna sai
või kui vana ta on.


Noor ta enam pole.


Oma uusaastaöö veedab ta nii.
Lihtsalt olles.


Vilsandi ja Vaikade vahel
hulbib alalõpmata üks bande sinikaelparte.


Nemad veedavad oma uusaastaöö nii.


Hulpides.


Aga kõige rohkem hämmastab mind praegu
see samblase maapinna kiirgav roheline.
See on täiesti ajatu.

Pühapäev, 30. detsember 2018

Sulissõprade juurde!


Lubage esitleda. Musttihane.
Ja mu elu esimene linnupilt, 
kus linnuke peal näha ja ära tunda ka on.


Ise tundsin ennast selle uue kaameraga
nagu 12-aastane Loodussõprade maja 
noor naturalist. 
Oleks siis selline riistapuu käes olnud!
Aga hea, et polnud. 
Kogu see lapsik põnevus ja rõõm
oleksid ju siis nüüd olemata jäänud.


Küll nende väikeste sulerüü
on ikka peenelt õmmeldud!
Täpp siin, laik seal,
iga lapp täpselt õige koha peal.


Sinitihane ka.
Võiks vaadata targemini.
Aga vaatab igatahes tarmukalt.
Julged tihased olid üldse. 
Just üle mere põhjast tulnud
suure karjaga. 
Siis nad on tihti julged.
Ei tea, kas pole seal kaugel põhjas inimest näinudki
või on ülemerereisist lihtsalt väsinud.


Hallrästaparved.
Hallide ja vaiksete päevade elustajad
oma suure kädina lendamisega.
Kah ilmuvad ühel hommikul.
Ja ühel hommikul on jälle kadunud.
Söövad kadamakamarju, muud marja pole,
aga neid siin veel jätkub!


No ja siis muidugi nemad seal Vikati all.
Laululuiged. Vana, noor, vana noor.
Need peaksid lausa kohalikud olema, 
siin vetes üles kasvanud, need noored.
Vanasti sellist asja polnud.
Laululuik oli vaid läbirändaja


ja alati juba valge, kui siia sai.
Nagu need iludused. 


Vilsandi laululuiged on ka ühed julged linnud.
Nagu lehmad seal kenasti karjas,
ei tee suurt väljagi, ainult häält teevad.
Ja alati neil on karjane ka.
Siin merikajakas.


Seal kaugel maa pool va vares.
Jää jälle suurjagu sulanud.
Jätkub ikka neid talvi (ja "kevadeid") tänavu!

Laupäev, 29. detsember 2018

Udud



Eile, kui lugesin üles saabuva
(ja ikka aina saabuva)
talve võlusid
(tormid, tuisud, lumed...),
unustasin nemad hoopis ära.
Täna nad tuletasid end meelde. 
Leebelt. Aga ometi, võib öelda, 
üdinitungivalt.

Reede, 28. detsember 2018

Väike salakevad enne talve


Hommik.


Talve?


Ei tea. 
Just nendes viimastes õhtutes,
kui lumi on (jälle) sulanud


ja õhk päris mahe,
oleks nagu...
mingit teistmoodi kergust... kevadet... 
Vale? Muidugi vale,
aga las olla, see väikene illusioon,
enne kui talve udud ja tuisud ja tormid
meid oma tõe alla matavad.

Neljapäev, 27. detsember 2018

Ja üks pilguheit ka suurte olendite maailmale


Suurte olendite tähtsatele tegemistele
päikesel täna pilku ei jätkunud.
Aga see veidi ehk nukker ja tühi (hetkel!) paik
on mõistagi meie Ajutine Merevaksal,


kuhu väike vapper postiaurik Sankt Filsandt


sel sügise ja talve vahelisel aastaajal


reisijaid, posti ja kaupa toimetab –
nagu juba eemalt näha, on ta täna täies lastis.


Ja oh seda sagimist ja elevust, 
mida too üksildane kaljupank siis nägema peab!
Saabumine üle hulga aja, asjad, pakid, jällenägemine!


Pagaas toimetatakse hobuveokitel sisemaa poole,
rahvas, kel veab, ka, 


Sankt Filsandt lahkub kerge ja tühjana, 
kapten üksi pardal.
Aga eks see rahvas ja pidulised 
tule tal ükskord ka tagasi viia.
Kui meteorolooge uskuda,
saab pika peo:
lubavad uue aasta esimesteks päevadeks
ühte Öigest' Köva Pöhikaare Maru.
No eks paista!
Päev korraga, 
nagu see lipukiri siin on.

Veel üks pilk pisiolendite kosmosesse (sest millal jälle saab?)


Kosmos tähendas ju vanadel kreeklastel 
kõigepealt ilu, korda
(siit kosmeetika),
alles seejärel maailma - maailma kui ilu ja korda,
vastandina kõike neelavale kaosele.


Aga olgu selle korra ja kaosega kuidas on,
igatahes nemad, kui keegi üldse, on valmis –
kevade tulekuks, eluks ja õitsemiseks, kõigeks.


Nemad, selle noore saare vanimad asukad,


tõelised 


põliselanikud.


Aga miks ma neid täna jälle nägin –
põhjus oli muidugi väga lihtne: päike


tuli välja.


Ja kohe lausa pooleks tunniks!


Ei-ei, pole siin muiata midagi.
Tuleb ikkagi silmas pidada: 
ta  viibib praegu jõulupuhkusel
ja iga tema väljatulek on puhas vastutulek, 
vabatahtlik töö!


Ja täna muuseas oli see täiesti plaaniväline.
Ilmateade lubas ainult ja ainult halle pilvi.
Võib-olla ta – päike, ma mõtlen – 
lihtsalt tahtis kontrollida,


kas see maailm on ikka veel sama imeline
kui eile, kui ta teda viimati nägi.


Oli! (On ju?)


See maailm, see saar ja tema väikesed olendid,
kellest mõned on küll juba endised olendid,


valmis jälle saama kiviks.


Ja mõned endised olendid 
on enne lõplikku haihtumist koduks teistele
ja üheskoos silmailuks meile,
suurtele olenditele.
Põhjuseks naeratada.
(Teadlased on kindlaks teinud:
üksainus naeratus päevas aitab vähendada... 
jne. Teate küll.)


Ja siis on veel muidugi olendid, 
kes on täiesti praegused ja elus
 ja ütlevad ka hea meelega oma nime.
Koirohi.
Võta vaid tükike ja mudi sõrmede vahel ja nuusuta:
suve lõhn!


Kolmapäev, 26. detsember 2018

Kõik need väikesed olendid...







...kes jälle on väljas päikese käes,
nagu poleks vahepeal talve olnudki


ja nagu teispool Saart
ei loojukski päike jääväljade taha - 
mille taga muide laulavad luiged, ikka veel. 
Nende Suur Ooper ei olegi oma uksi veel sulgenud
selleks hooajaks,
on ainult Vikati alt rohkem Maturahu alla kolinud.
Ja seal nad hüüavad, õhtu tulles, ööselgi. 

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...