Pühapäev, 31. märts 2019

13. nädal: vapilindude saabumine


Teisipäeva õhtu. Luigepaari hetk põhjakaldal.
Ühel oli veel kõht tühi, teine valvas. 


Kolmapäev: ilusti paaris on nüüd kõik.


Ja sa vaata. Hahad!
Need uhked mustvalged (mis isandaid puudutab)
linnud, ikka Vaika ja Vilsandi "linnuriigi"
vapiloomadeks olnud. 
Kohal nad on. Aga mäng ja hüüdmine,
need pole veel lahti läinud.


Kolmapäev oli muidu pilvine ja jahe, 
vahepeal lendas õhus lundki,
aga õhtul tuli päike pilve tagant välja 
ja näitas jälle selle maailma imelisust.
Siin üks kiivitaja oma moodsa suletutiga
(just selle kevade fassong!)


ja haned sealsamas Kuivarahul


ja kuldnokad vastu õhtust taevast,
elektrikaabli peal reas.
Neid liigub siin nüüd parvedena.


Ja pilvede taandumine itta


ja kulukõrte pikad varjud


ja viimaks loojak, nii nagu nad nüüd on.


Uus päev uute lindudega.
Siin on (merikajaka valve all)
peale jäänud paar viuparti 
ja muidugi va punanokaline meriski
ehk meriharakas!
Tema viled ja kilkamine
ei vaiki nüüd Vaigastel ööselgi.
Linnukevad on täies hoos.


Kena vaadata, kuidas kajakad
on kõik oma platsid sisse võtnud
ja moodustavad kaljusaarele ühtlase hõreda mustri.


Loojangud venivad aina pikemaks ja hilisemaks,


läheb kaua ja kaua,
enne kui tuletorni valgus
merel kumavast ehast võitu saab.


Ja kõige selle linnukisa keskel
on kaljudel õide läinud esimene lill!
Harilik nõmkann, Androsace septentrionalis –
ladina nimest näha, tõesti põhjamaine olend
(ja peab ka olema, et märtsi tuulte käes õide minna!),
muuseas nurmenuku sugulasi.


Et ei tekiks aga muljet, 
nagu kataks kaljusidnüüd valge lillevaip,
üks veidi üldisem vaade ka.
Ta on ikka väga pisike.
Ja seni olen neid õitsemas leidnud vaid ühest kohast,
üsna Päästepaadikuuri kähedalt.


See on nüüd juba laupäev.
Kajakad on tunnistajaks,
nagu kõigele, mis siin aset leiab:
veel ühe Vilsandi vapilinnu,
valgepõsk-lagle pidulik saabumine.


Ülelend Alumisest Vaikast.


Saare kuldnokad aga on sellised meistrid,
et oskavad ka tuule käes kõikuvas männiladvas
vilet lasta.
Muidu on kuldnokk ikka rohkem lehtpuu lind.
Aga mis sa siin hädaga teed!


Laupäeval toimus veel seegi tähtis sündmus,
et Saare laevastik sai täiendust uue aluse näol.


Ning: Saarel nähti niisugusi loomi.
Kah vist kevadekuulutajad.
Kuidas nad praeguse ülikõrge veega
siia said, seda vaid ei tea. Müsteerium.
Vist pidid Silmast läbi ujuma.


Aga õhtu oli kuldses kevadudus.


Õrnad varjud üle märtsiõhtuse maa.


Ning lõpetuseks üks pildike
ka tänasest poolpilvisest ja lääne-loodetuulisest
pühapäevahommikust.
Märts saab siis tänasega läbi. Ruttu läks!
Tulev nädal peaks tooma ilmapöörde, idatuuled.
Neid polegi ammu juba olnud. Aina tormab läänest.
Elame, näeme!


Aga meie pühapäevalehe Linnulisas
olgu täna see punarind-tehnikasõber.
Tema pühapäevahommikused
mõtlus- ja vaatlushetked:




Peatseni!

Pühapäev, 24. märts 2019

Pühapäevalehe väike õhtulisa: linde ja liblikaid


See Oculi-pühapäev 
oli kuidagi väga elav linnurändepäev.
Neid kohe tuli ja oli.
Siin: üks täiuslikult hallpruun saabuja –
võsaraat.


Metsvint, nagu oleme teatanud, on kohal ammugi,
aga täna liikus neid parvedena.


Midagi nad sealt maast igatahes leidsid, 
muudkui aga nokkisid ja krõbistasid:
ju siis maitses hää.


Veel ühed toiduotsijad.


Kuldnokk on teadagi seltskondlik lind.


Ja pildidokument veerohkusest: loik Mändre all,


Sülla "meri". 
Sinst vett kui palju Saare südames!


Ja eks temagi oli tuule tiibadesse saanud, 
mis sa kostad!
Üks talve üle elanud lapsuliblikas, 
kes lõhenenenud vahtraharule laskus.


Veel kollast: sarapuu-urvad.


Ja plekike punakatki: punarind.


Ning lõpuks ühed hoopis ootamatud rändurid Saarel,
väike parv kaelushakke ehk lihtsalt hakke, 
ei tea, millise põhjamaise kodulinna poole
nemad teel võisid olla?

12. nädal: täiskuu, kevade algus.


Tere hommikust, armas pühapäevalehe lugeja!
Vaatame, mida see järjekordne igavikku läinud nädal 
siis Saarele ka tõi.
Algas ta lõputute vihmade ja suure veega, 
mida jätkus (ja jätkub veelgi) nii merre kui maale.
Teisipäeval, 19.03, kuulsin esimest sookurge,
õhtul lendas nepp ehk metskurvits üle.
Nii et kevad edenes ka sadude all.


Aga ööl vastu kahekümne esimest märtsi
sai kuu täis ja algas ametlikult kevad:
päev sai ööga võrdseks 
ja läheb nüüd suure rutuga pikemaks!


Need kaks suurt asja korraga 
ei saanud jätta ilma muutmata


ja nagu näha, hoiab Ilmajaam kätt muutuste pulsil
ka kesk sügavat ööd ja heleda täiskuu all,


mis tuletornigi harvade tähtede taustal
nii kenasti välja maalib!


Aga siin on juba esimene kevadhommik, 21.03.


Kuid tegelikult oli esimene täiskevadine päev 
reede (22.03).


Lõokesed suure põllu kohal 
olid lausa arust ära, mürasid ja mängisid
(need kaks justkui liblikat õhus).


Nüüd on ju nende kõrgaeg käes,
aja aga oma pikad tiivad laiali,
kruvi ennast kõrgele õhku, liugle allapoole,
ja lõõrita, lõõrita, lõõrita!


Kurg jäi ka sel päeval pidile, 


samuti kui sadama-kõrvalt kiivitaja,
postipaati tervitamas.


(Inglased kutsuvad teda Lapwing - 
eks ole, see ta on.)


Veel üks kevademärk: postipaat saabus täislastis
ja oli juba enne seda kaks reisi teinud, 
tuues Saarele terve roodu jahimehi,
kes seekord ei käinud niisama vaatamas,
vaid vedasid õhtul tervelt kaheksa endist Vilsandi siga
paadi peale - mõistagi mitte elusast peast.


Elavate jaoks loojus see ilus kevadpäev nii.


Laupäev tuli teisti, tuule ja halli taevaga.
(Pildil pesukuivatus Vilsandi moodi:
alati väike põnevus – kas lähevad lendu ka?
Seekord ei läinud.)


Postipaat tõi veel sel hallil laupäevahommikulgi
ühe satsi reisijaid ning sooritas ühtlasi minu jaoks
väikese posti-ime:


reede pärastlõunal trükikojast tulnud raamat
oli laupäeva hommikul kell 10.15 Vilsandis kohal
nii kui viis kopikat!


Andke andeks see autori-edevus, 
usun end siin jagavat teiega vaid oma elevust ja rõõmu!
Mis siis, et vana autor juba... 
Iga uus on ikka 
natuke nagu esimene.


Laupäeva õhtu tuli suures udus
ja teadagi suurte pidustuste, 
Jaani-Margiti topeltjuubeli tähe all. 
Palju õnne, palju aastaid!
(Hilisõhtuks, kui pidu peetud, 
olidki muide tähed selges taevas, kuugi tõusis juba!)


Hommikuks
 oli ta end tüüpilise vanakuu hajameelsusega
sinna taevasse ka unustanud.


Ja tänane hommik
 on igatepidi Oculi-pühapäeva vääriline.
Kajakad olid juba puhteaegu lennus ja hüüus,


kuu lasi ennast veel kord lahkesti portreteerida,


enne kui päevavalgusesse ära sulas.


Tornikuldnokk näitas oma pesuaaugu kätte


ja istus pärast müüriserval teise seltsis, lasi vilet,
justkui mingitel Rooma varemetel!


Aga mis teab lind ajaloost.
Tema jaoks on see üks vana auklik kalju,
kuhu sisse pesa teha saab.
(Muide, kahju, kui torn suvel ära remonditakse,
siis kaotab kuldnokk oma põlise kodu!)


Merel õõtsus veel vanu talviseid tut'vaid,
kes alles teel põhja poole,


aga ennäe, olid ka ühed uued saabujad lõunast!


Rohukoskel, nagu nimigi ütleb, kevade- ja suvelind,
pesa teeb maha, mitte puusse ega koopasse,
ega uju siin vetes talviti, nagu jääkoskel, 
see meile talvest tuttav iludus. 


Igatahes võib tänasel hommikul jälle öelda 
ja südamest rõõmustada: kevad on.
Meie aga kohtume taas
tuleval pühapäeval
mis on juba märtsi viimane ja paastu neljas 
(kutsutud Laetare-pühapäevaks).
Siis näeb, mis aasta 13. nädal
Saarele uut toonud.
(Sest on kevad, ja iga nädal toob.)

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...