Karantiinikevade kolmas pühapäev (paastuaja viies).

Möödapääsmatud kuldnokad,

kes 2+2 reeglist midagi ei tea

ega pea;

õhtuvalgus kaljudel,

partidel

ja kuul;

punarinnad,

igal pool,

igas tujus

ja poosis -

alati tegusad;

merikajakapaar

juba omas paigas:

koordineeritud

valve;

merikapsad väljas ja söödavad;

aga leiab ka toitvamaid mereande:

800 gr täiesti kuivi ja korralikke

(BB 10.20)

sookaküpsiseid,

Filipiinide toode;

seevastu joodavaga

see kaubanduskett

enam eriti ei varusta;

pudelites on veel vaid kas 

unustus

või mälestus: viski lõhn;

söödamatut-joodamatut kevadilu:
nõmmkannimuru

ja selle mustrid,

ja kivide;

reede soe õhtupoolik

ja tänane kibekülma kirdetuulega

keskpäev - 

niisugune oli see nädal. 

Siin. 

Kevad karantiinis koos kuldnokkade jt kisakõridega (hääli ka!)

Saared on suletud, 

sinililled avanevad

ja lõpuks said ka need kohale!

Ja võtsid positsioonid sisse,

ikka nii, et monsieur chante,

madame fait le ménage,

ehk loobib majast vana prahti välja,

et sellele siis võidukalt järele vaadata.

Aga monsieur chante 

toujours.

See töö ja vile koos

(kuigi eraldi: ühele üks, teisele teine)

käis seni, kuni äkki hakkas lund puistama.

See oli eile.

Saime kolmandat korda sel hooajal 

(pole vist enam talv?)

valget maad näha. Nii pool tundi.

Ja kuldnokka see lumi

ka eriti rivist välja ei löönud.

Leidis veelgi kõrgema koha, 

kust ennast kuulutada.

Tänane hommik oli külm ja vaikne.

Korraks isegi -8!

Läksin ruttu vaatama, 

ega ometi jääd merel ei näe.

Ei näinud. Ainult linde.

Ja nende kisa-kära ja laulmist

kuulis ka.

(Vt allolevalid helilinke.)

Siin veel üks pilt

karantiini esimesist päevist,

esmaspäeva õhtust,

kui päike pärast pikka vihmasadu välja tuli

ja kaldal võis uurida 

üleilmastumise mälestusmärke. 

Ja lõpuks

paar pilti veel tänasest päevast ka, 

kui talv on äkki meelest läinud,

taevas jälle taevas

ja mustlaglede parved

kihutavad põhja poole, tulevikku.

Siin aga siis lingid, kust võib kuulata tänast hommikut Vikati sadamas:


Lõoke, sookured, naerukajakad jt.

Kiivitaja jt.

Kevad karantiinis

Oleme siis kah, nagu uuem mood ja komme nõuvad,

kenasti karantiinis, ametlikult küll koos Saaremaaga.

V.a. linnud, muidugi.

Siin: merikajakas.

Siin: põldlõoke. 

Ega neile esimestele saabujatele 

suurt teisi lisandunud ei olegi. 

Justkui ootaksid kah kuskil karantiinis.

Ja ega sel talvel, mida pole ju olnudki,

ka saare imetajapopulatsioon

(v.a. inimene, seni)

suurt saarele ega saarelt ära rännata pole saanud:

vesi on juba mitmendat kuud väga kõrge.

Mõni suur sõraline-sarveline

oskab siin aga nii elada, et teda ei näegi.

Vaid oma üleliigse sarve

oli põllule, otse tee veerde poetanud. 

Teada küll oli, et hirved siin elutsevad,

aga mulle pole seni, jah, ükski silma hakanud.

Väike hallhanekamp käib täpselt samamoodi

kui läinud kevadel

põllu peal rohtu söömas.

Nende restorane ei suleta.

Ja muidu: valgust ja päikest aina rohkem,

nõmmkanngi taas õies.

Ei maksa küll midagi silmatorkavat

ette kujutada.

Peab ikka kummardama, 

et teda näha. 

Eemalt võib niisama valge puruna paista.

Nii ta siis on.

Paastukuu keskpaik.

Kummaline kevad.