Pühapäev, 29. märts 2020

Karantiinikevade kolmas pühapäev (paastuaja viies).


Möödapääsmatud kuldnokad,


kes 2+2 reeglist midagi ei tea
ega pea;


õhtuvalgus kaljudel,


partidel


ja kuul;


punarinnad,


igal pool,


igas tujus


ja poosis -
alati tegusad;


merikajakapaar


juba omas paigas:


koordineeritud


valve;


merikapsad väljas ja söödavad;


aga leiab ka toitvamaid mereande:


800 gr täiesti kuivi ja korralikke
(BB 10.20)
sookaküpsiseid,
Filipiinide toode;


seevastu joodavaga
see kaubanduskett
enam eriti ei varusta;
pudelites on veel vaid kas 
unustus


või mälestus: viski lõhn;


söödamatut-joodamatut kevadilu:
nõmmkannimuru


ja selle mustrid,


ja kivide;


reede soe õhtupoolik


ja tänane kibekülma kirdetuulega
keskpäev - 

niisugune oli see nädal. 
Siin. 

Pühapäev, 22. märts 2020

Kevad karantiinis koos kuldnokkade jt kisakõridega (hääli ka!)



Saared on suletud, 
sinililled avanevad


ja lõpuks said ka need kohale!


Ja võtsid positsioonid sisse,


ikka nii, et monsieur chante,


madame fait le ménage,
ehk loobib majast vana prahti välja,


et sellele siis võidukalt järele vaadata.


Aga monsieur chante 


toujours.


See töö ja vile koos
(kuigi eraldi: ühele üks, teisele teine)
käis seni, kuni äkki hakkas lund puistama.


See oli eile.
Saime kolmandat korda sel hooajal 
(pole vist enam talv?)
valget maad näha. Nii pool tundi.


Ja kuldnokka see lumi
ka eriti rivist välja ei löönud.
Leidis veelgi kõrgema koha, 
kust ennast kuulutada.


Tänane hommik oli külm ja vaikne.
Korraks isegi -8!
Läksin ruttu vaatama, 
ega ometi jääd merel ei näe.
Ei näinud. Ainult linde.
Ja nende kisa-kära ja laulmist
kuulis ka.
(Vt allolevalid helilinke.)


Siin veel üks pilt
karantiini esimesist päevist,
esmaspäeva õhtust,
kui päike pärast pikka vihmasadu välja tuli


ja kaldal võis uurida 
üleilmastumise mälestusmärke. 


Ja lõpuks


paar pilti veel tänasest päevast ka, 
kui talv on äkki meelest läinud,


taevas jälle taevas


ja mustlaglede parved


kihutavad põhja poole, tulevikku.


Siin aga siis lingid, kust võib kuulata tänast hommikut Vikati sadamas:


Lõoke, sookured, naerukajakad jt.

Kiivitaja jt.



Pühapäev, 15. märts 2020

Kevad karantiinis


Oleme siis kah, nagu uuem mood ja komme nõuvad,
kenasti karantiinis, ametlikult küll koos Saaremaaga.
V.a. linnud, muidugi.
Siin: merikajakas.


Siin: põldlõoke. 


Ega neile esimestele saabujatele 
suurt teisi lisandunud ei olegi. 
Justkui ootaksid kah kuskil karantiinis.


Ja ega sel talvel, mida pole ju olnudki,
ka saare imetajapopulatsioon
(v.a. inimene, seni)
suurt saarele ega saarelt ära rännata pole saanud:
vesi on juba mitmendat kuud väga kõrge.


Mõni suur sõraline-sarveline
oskab siin aga nii elada, et teda ei näegi.
Vaid oma üleliigse sarve
oli põllule, otse tee veerde poetanud. 
Teada küll oli, et hirved siin elutsevad,
aga mulle pole seni, jah, ükski silma hakanud.


Väike hallhanekamp käib täpselt samamoodi
kui läinud kevadel
põllu peal rohtu söömas.
Nende restorane ei suleta.


Ja muidu: valgust ja päikest aina rohkem,


nõmmkanngi taas õies.


Ei maksa küll midagi silmatorkavat
ette kujutada.


Peab ikka kummardama, 
et teda näha. 
Eemalt võib niisama valge puruna paista.


Nii ta siis on.
Paastukuu keskpaik.
Kummaline kevad.

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...