Lahkumisetendus

Jaanuar, teadagi aasta

kõige pikem kuu,

lahkus lavalt enda vääriliselt:

piduliku etendusega, 

üllatusesinejaks udu.

Ja jaanuari udu, kui on ka külma,

ei möödu muidugi jälgi jätmata.

Isegi meie tuttav õunapuu rannas

oleks nagu...

nojah, kui need polegi just õied,

siis midagi pidupäevast igatahes.

Veel üks "õitseja":

noor saar.

Ja veel üks,

ja veel üks,

ja veel ühed.

Isegi ilmajaama mastid ja vandid...

Muidu oli see lõpuetendus ka

igati väljapeetud: rangelt talvine.

Aga pidulikel puhkudel

on nüüd kombeks valida igasugu täht-tegelasi,

nagu aasta vanaemasid, rahvussamblikke jne.

Mõtlesin, kui peaks siin Saarel valima Jaanuari Linnu,

no eks siis mõtleks kohe merikotkale, 

et suur, või sõtkale, et ilus

(siin tuttvartide keskel - on ju ilus?)

või neilesamadele tuttvardikestele

nende vahvate soegnute ja üldse tragi oleku pärast.

Aga tegelikult. Mis siin üldse valida!

Jaanuari Lind: tema.

Sest kes siis veel?

Küsimusele, mida tunnete selle austava tiitli

omistamise puhul, vastas värske laureaat

talle omase lühiduse ning asjalikkusega:

"Kraa!"

(Õhtu tulles hakkas silma veel midagi uut:

hulkuv jää ulgumerel, edelas, läänes ja loodes.)

Aga igatahes on ta nüüd läbi ja auga 

väljateenitud puhkusele saadetud:

see Jaanuar.

Läänetuule värvid

Ohakalinnud!

Väike sädistav salgake

"tiglitsaid": 

igatahes, natukenegi värvi!

(Kuigi ega nad ennast lähedalt imetleda

ei lasknud.

Rahutud linnukesed!)

Tuul keeras öösel edelasse, sealt loodesse,

ja teadagi, läänekaare tuul

on siin alati tegija.

Mingit muutust ta ikka toob.

Sest kui seda ei saa ka nimetada 

päikesepaisteks,

oli see ikkagi - valgus.

Ja ega päike välja ei tulnudki.

Aga andis siiski veel õhtu eeli

ühe etenduse.

Halli valitsus sai taas murtud.

Tuisujärgne maailm

Tuisujärgne päev

on tihti selline natuke endassetõmbunud.

Jää loksub meres, 

nagu oleks ta seal juba alati olnud,

hanged on ka nüüd justkui midagi püsivat,

kes hinges, need katsuvad kevadeni

hinge sees hoida, olgu ujudes

või lennates,

või ujujaid passides

ja söömaajast unistades

(kui kotkas unistab - kahtlen.)

Saared seisavad jääsupi taga

veelgi ligipääsmatuna kui enne,

tuleks vaid päike välja, 

oleks see maailm jälle natuke värvilisem!

Läbi tuisu

Tänase päeva tegija

oli kagutuule tuisk.

Vormis

erineva tegumoega

hangesid,

aga vardikesed oma seitsme erineva

soengumoega

sõudsid tuisus stoiliselt, nagu ikka.

Iga tuulevari kulus marjaks ära.

Kuid!

Läbi selle tuisu ja üle alles päris kahtlase jää

saabusid täna ometi reisijad, kaup ja post!

Esimene regulaarreis, kui nii võib öelda,

ligemale kuu aja järel. 

Kuid mida pikem ootus, seda suurem rõõm!

Rõõm ja elevus olid kohe nii suured,

et taipasin kaamera välja võtta alles siis,

kui "kuukulgur" - ütleme, postisaan!,

juba jälle roostiku taha tuisku oli kadumas.

Tagasisõiduga oli kiire, sest hakkas hämarduma.

Ja sellise ilmaga pole jää peal

mingi kunst äragi eksida.

Aga jõudis ilusti.

Ja nüüd saab terve õhtu uurida, 

mida post tõi.

Külma, udu, härmatist...

Kuu seis on selline:

vanakuu viimane veerand,

hommikune uitaja.

Kui see päris päevalamp tõuseb,

(öö oli selge ja külm, -8),

on linnuelu lahel juba täies hoos:

sõutakse aga kalda äärde madalasse vette,

ja siis pole muud kui pee uppi

ja sööma.

Külmaga kulub!

Siis, keskhommiku paiku,

tuleb udu,

mähib Saare ja saared endasse.

Põder on mõelnud 

Saaremaale kaimusid kaema minna.

Aga on Suure Silma pealt tagasi keeranud.

Rebase jää!

Udu kaob sama kähku kui tuli,

jätab okstele natuke härmatist,

mille tuul varsti maha raputab.

Ja siis on pühapäeva õhtu käes,

tuttvardid veedavad seda nagu ikka.

Ja rabapistrik on jälle oma palgil.

Talv, see on kannatlikkus.