Neljapäev, 31. jaanuar 2019

Lahkumisetendus


Jaanuar, teadagi aasta
kõige pikem kuu,
lahkus lavalt enda vääriliselt:


piduliku etendusega, 
üllatusesinejaks udu.




Ja jaanuari udu, kui on ka külma,
ei möödu muidugi jälgi jätmata.


Isegi meie tuttav õunapuu rannas


oleks nagu...


nojah, kui need polegi just õied,


siis midagi pidupäevast igatahes.


Veel üks "õitseja":
noor saar.


Ja veel üks,


ja veel üks,


ja veel ühed.


Isegi ilmajaama mastid ja vandid...


Muidu oli see lõpuetendus ka
igati väljapeetud: rangelt talvine.


Aga pidulikel puhkudel
on nüüd kombeks valida igasugu täht-tegelasi,
nagu aasta vanaemasid, rahvussamblikke jne.
Mõtlesin, kui peaks siin Saarel valima Jaanuari Linnu,
no eks siis mõtleks kohe merikotkale, 
et suur, või sõtkale, et ilus
(siin tuttvartide keskel - on ju ilus?)


või neilesamadele tuttvardikestele
nende vahvate soegnute ja üldse tragi oleku pärast.


Aga tegelikult. Mis siin üldse valida!
Jaanuari Lind: tema.
Sest kes siis veel?


Küsimusele, mida tunnete selle austava tiitli
omistamise puhul, vastas värske laureaat
talle omase lühiduse ning asjalikkusega:
"Kraa!"


(Õhtu tulles hakkas silma veel midagi uut:
hulkuv jää ulgumerel, edelas, läänes ja loodes.)
Aga igatahes on ta nüüd läbi ja auga 
väljateenitud puhkusele saadetud:
see Jaanuar.

Kolmapäev, 30. jaanuar 2019

Läänetuule värvid


Ohakalinnud!


Väike sädistav salgake
"tiglitsaid": 


igatahes, natukenegi värvi!
(Kuigi ega nad ennast lähedalt imetleda
ei lasknud.
Rahutud linnukesed!)


Tuul keeras öösel edelasse, sealt loodesse,
ja teadagi, läänekaare tuul
on siin alati tegija.
Mingit muutust ta ikka toob.


Sest kui seda ei saa ka nimetada 
päikesepaisteks,
oli see ikkagi - valgus.


Ja ega päike välja ei tulnudki.


Aga andis siiski veel õhtu eeli


ühe etenduse.
Halli valitsus sai taas murtud.

Teisipäev, 29. jaanuar 2019

Tuisujärgne maailm


Tuisujärgne päev
on tihti selline natuke endassetõmbunud.
Jää loksub meres, 
nagu oleks ta seal juba alati olnud,


hanged on ka nüüd justkui midagi püsivat,


kes hinges, need katsuvad kevadeni
hinge sees hoida, olgu ujudes


või lennates,


või ujujaid passides
ja söömaajast unistades
(kui kotkas unistab - kahtlen.)


Saared seisavad jääsupi taga
veelgi ligipääsmatuna kui enne,


tuleks vaid päike välja, 
oleks see maailm jälle natuke värvilisem!

Esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Läbi tuisu


Tänase päeva tegija
oli kagutuule tuisk.


Vormis


erineva tegumoega


hangesid,


aga vardikesed oma seitsme erineva
soengumoega
sõudsid tuisus stoiliselt, nagu ikka.


Iga tuulevari kulus marjaks ära.


Kuid!
Läbi selle tuisu ja üle alles päris kahtlase jää
saabusid täna ometi reisijad, kaup ja post!
Esimene regulaarreis, kui nii võib öelda,
ligemale kuu aja järel. 
Kuid mida pikem ootus, seda suurem rõõm!
Rõõm ja elevus olid kohe nii suured,
et taipasin kaamera välja võtta alles siis,
kui "kuukulgur" - ütleme, postisaan!,
juba jälle roostiku taha tuisku oli kadumas.
Tagasisõiduga oli kiire, sest hakkas hämarduma.
Ja sellise ilmaga pole jää peal
mingi kunst äragi eksida.
Aga jõudis ilusti.
Ja nüüd saab terve õhtu uurida, 
mida post tõi.

Pühapäev, 27. jaanuar 2019

Külma, udu, härmatist...


Kuu seis on selline:


vanakuu viimane veerand,
hommikune uitaja.


Kui see päris päevalamp tõuseb,
(öö oli selge ja külm, -8),


on linnuelu lahel juba täies hoos:




sõutakse aga kalda äärde madalasse vette,



ja siis pole muud kui pee uppi


ja sööma.
Külmaga kulub!


Siis, keskhommiku paiku,


tuleb udu,
mähib Saare ja saared endasse.


Põder on mõelnud 
Saaremaale kaimusid kaema minna.
Aga on Suure Silma pealt tagasi keeranud.
Rebase jää!


Udu kaob sama kähku kui tuli,
jätab okstele natuke härmatist,
mille tuul varsti maha raputab.


Ja siis on pühapäeva õhtu käes,
tuttvardid veedavad seda nagu ikka.


Ja rabapistrik on jälle oma palgil.
Talv, see on kannatlikkus.


Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...