Õitsev oktoober

Kuigi Tuletorn hakkab juba päriselt 

valmis saama 

ja varsti peab tema otsas jälle plinkima tuli

(vaid vundamendi juures on veel nokitsemist)

ning tuttav õunapuu

on täiesti raagus,

(või siiski mitte päris täiesti), 

on neidki, ja mitte vähe,

kes vastu  talve

on otsustanud veel üks kord

oma õied lahti lüüa. 

Nagu see nõmm-liivatee.

Mõni lillekene ehib ennast ka nii,

aga mitte ainult!

Ja neid õisi pole üks ega kaks ega kolm,

neid ikka on veel püüdmast valgust.

Mis siis, et kohe-kohe peab saabuma

sambla igavese rohelise aeg

ja ümberringi näeb ka muidugi tõelisi

oktoobrivärve.

Näeb ka veel suve!

Ega tea see üksik hobune,

et varsti tuleb tal reisida

kaugele talvekorterisse.

Need kaksikud ka ei tea.

Värvid hallil

Nädal oli üldtoonilt hall,

tundus, nagu poleks ühtegi pilti teinud,

aga selgus, et mõne ikka tegin ka -

need kajakad on küll 

juba läinud pühapäevast.

Hall paneb värvid kumama,

kellukate sinise

ja tuletorni lubjavalge.

Pihlakatest punasest muidugi

üldse

rääkimata.

Nädala alguses 

oli õhk täis hanede minekukisa,

nad aina läksid üle halli taeva.

Nüüd on nad läinud.

Päike näitas ennast pärast mitut päeva

eile.

Lodjapuu on jäänud hõredemaks,

kõrrepuhmad

ja paakspuulehed

läinud kollasemaks. 

Paplivanakeste võra

hakkab jälle lehtede tagant välja ilmuma

ja väravaalused

on täis pooppuulehti.

Pappel langetab oma lehed

leherohelisena

ja sammal väravakivil

on alati samblaroheline.

Tuuled puhuvad hooti

ja toovad merelt aina uusi pilvi,

õhtud ja ööd

armastavad meid aina rohkem:

tõttavad tulekuga!

Suur vihmanädal - ilusate õhtutega

Järjekordne vihmalaadung

merelt lähenemas - 

neid aina tuli ja tuli

ja mõnikord sadas lausa selgest taevast.

Aga kuidagi oli see sätitud nii, 

et õhtul läks ikka ilusaks. 

Nägi kasvavat kuud,

nägi igat sorti õhtutaevaid

ja teinekord üpris vaikset merd,

sest tuul oli tõeliselt puhanguline,

äkki puhus kõvasti ja äkki ei puhunud üldse.

Ja nii nagu õhtud, 

näitasid ka mõned hommikud

sügise hiilgust ja värve:

lodjapuu (Viburnum opulus),

venelaste kuulus kalina, deminutiiv kalinka.

Marjad olevat värskelt veidi mürgised, 

aga külmavõetult või keedetult väga hääd.

Teine hommik jälle näitas oma värve nii:

läbi udu, 

mille hallus nad teadagi eriti leegitsema paneb.

Kärbseseen igatahes maitseb kellelegi

ja õhtud tulevad äkki nii ruttu.

Hea on, kui jõuad veel enne päeva laskumist

sinna vaigaste alla,

sest nende taha ta nüüd vajub, 

esialgu veel lääneloodesse,

Alumise Vaika varju.

Aga enne kui ta sinna kaob,

värvib ta veel vett

ja kaljusid

ja rohtu. 

Tundub, nagu suvi

polekski veel öelnud oma viimaseid sõnu.

Igatahes kuu peaks täna õhtul

omadega valmis saama:

olema taas täiuslik sõõr.