Pühapäev, 27. oktoober 2019

Õitsev oktoober


Kuigi Tuletorn hakkab juba päriselt 
valmis saama 
ja varsti peab tema otsas jälle plinkima tuli
(vaid vundamendi juures on veel nokitsemist)


ning tuttav õunapuu
on täiesti raagus,


(või siiski mitte päris täiesti), 


on neidki, ja mitte vähe,
kes vastu  talve


on otsustanud veel üks kord
oma õied lahti lüüa. 
Nagu see nõmm-liivatee.


Mõni lillekene ehib ennast ka nii,


aga mitte ainult!


Ja neid õisi pole üks ega kaks ega kolm,


neid ikka on veel püüdmast valgust.


Mis siis, et kohe-kohe peab saabuma
sambla igavese rohelise aeg


ja ümberringi näeb ka muidugi tõelisi
oktoobrivärve.


Näeb ka veel suve!


Ega tea see üksik hobune,
et varsti tuleb tal reisida
kaugele talvekorterisse.


Need kaksikud ka ei tea.

Pühapäev, 20. oktoober 2019

Värvid hallil


Nädal oli üldtoonilt hall,
tundus, nagu poleks ühtegi pilti teinud,


aga selgus, et mõne ikka tegin ka -


need kajakad on küll 
juba läinud pühapäevast.


Hall paneb värvid kumama,
kellukate sinise


ja tuletorni lubjavalge.


Pihlakatest punasest muidugi


üldse


rääkimata.





Nädala alguses 
oli õhk täis hanede minekukisa,
nad aina läksid üle halli taeva.


Nüüd on nad läinud.
Päike näitas ennast pärast mitut päeva
eile.
Lodjapuu on jäänud hõredemaks,


kõrrepuhmad


ja paakspuulehed
läinud kollasemaks. 




Paplivanakeste võra
hakkab jälle lehtede tagant välja ilmuma


ja väravaalused
on täis pooppuulehti.


Pappel langetab oma lehed
leherohelisena


ja sammal väravakivil
on alati samblaroheline.


Tuuled puhuvad hooti
ja toovad merelt aina uusi pilvi,


õhtud ja ööd
armastavad meid aina rohkem:
tõttavad tulekuga!

Pühapäev, 13. oktoober 2019

Suur vihmanädal - ilusate õhtutega


Järjekordne vihmalaadung
merelt lähenemas - 
neid aina tuli ja tuli
ja mõnikord sadas lausa selgest taevast.


Aga kuidagi oli see sätitud nii, 
et õhtul läks ikka ilusaks. 
Nägi kasvavat kuud,


nägi igat sorti õhtutaevaid


ja teinekord üpris vaikset merd,
sest tuul oli tõeliselt puhanguline,
äkki puhus kõvasti ja äkki ei puhunud üldse.


Ja nii nagu õhtud, 


näitasid ka mõned hommikud


sügise hiilgust ja värve:


lodjapuu (Viburnum opulus),
venelaste kuulus kalina, deminutiiv kalinka.
Marjad olevat värskelt veidi mürgised, 
aga külmavõetult või keedetult väga hääd.


Teine hommik jälle näitas oma värve nii:


läbi udu, 


mille hallus nad teadagi eriti leegitsema paneb.


Kärbseseen igatahes maitseb kellelegi


ja õhtud tulevad äkki nii ruttu.


Hea on, kui jõuad veel enne päeva laskumist


sinna vaigaste alla,


sest nende taha ta nüüd vajub, 
esialgu veel lääneloodesse,


Alumise Vaika varju.


Aga enne kui ta sinna kaob,


värvib ta veel vett


ja kaljusid


ja rohtu. 
Tundub, nagu suvi
polekski veel öelnud oma viimaseid sõnu.


Igatahes kuu peaks täna õhtul
omadega valmis saama:
olema taas täiuslik sõõr. 

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...