Valgus hakkab tasapisi
(siin esmaspäeva hommik)
tagasi tulema.
See möödunud nädal
oli mingisugune murdepunkt.
Aasta kaks pimedat kuud
on sedakorda jälle möödas.
Mis aastaaeg see just on,
seda ei tule enam meelde küsidagi.
Oled tänulik, kui päike paistab.
Ja soojendab.
Eile ta soojendas juba päris tuntavalt.
Nädal oli muidu ikka sama tuuline ja tormine
nagu terve jaanuarikuu on olnud.
Aga jah, see valgus,
seda vaatad nagu poleks enne näinud.
Nagu poleks uskunud, et ta veel tulla võib.
Sest ei uskunudki. Tead, aga ei usu.
Õhtud on äkki hoopis pikemad
ja mitte enam
nii sissepoole pööratud.
Ja tormipäevade valgus
(siin kolmapäev)
on muidugi üldse hoopis teine,
loojanguni välja
ja veel siiski,
kui päike on juba silmapiiri taga.
Ja veel siiski, kui suur Veenus
juba taevas särab.
Värvilised hommikud
on veelgi värvilisemad,
õhtutest rääkimata.
Ja päev on selgesti olemas.
Eile, idamaa kalendri uuel aastal,
oli siis selle päikesenädala kulminatsioon.
Rohi on kasvama hakanud.
Mis muidugi ei tähenda veel midagi.
Kevadeni on ikka veel minna.
Aga juba näeb.
Häälteks täna üks jupp kolmapäevast tormi
Väike-Vilsandi kadakapõõsastes ja mändides,
meri muidugi taustal,
raagus pihlakaokste klõbin,
ja et see kõik poleks lihtsalt müra,
siis natuke tihaseid ka sees. Nende häälekesi.
