Käes on aasta kõige hämaram ja vaiksem aeg.
Aga oma elu, sidin ja sädin
käib ka selles vaikses hämaruses.
Tuul toob sulepallikeste parvi üle mere
ja vahel on kadakapõõsad neid lausa täis.
Needk kolm, sinitihane,
käblik
ja sabatihane
olid kõik ühes kambas,
muidugi kibedasti ametis,
sest enne õhtut tuleb ju katsuda kõht täis süüa,
öö on pikk!
Juba jälle ongi õhtu käes
ja mõnikord, ime küll,
näeb sel tunnil taevas värvegi.
Veel suurem ime on muidugi päike ise,
kui ta ükspäev välja tuleb
ja piilub sinna, kuhu ta muidu iial ei vaata.
Kuhu see imelik pikk pilk ulatub,
seal sünnib väikseid värvilisi maailmu,
eriti muidugi samblikumaailmu!
Ja kohe ikka värvilisi.
Ja siis on veel kibuvitsamarjad
ja mõnikord koidutaevas!
See on midagi väga imelikku.
Värvid ilmuvad peaaegu pimedas.
Ja mis värvid need sellised on?
Need polekski nagu siit ilmast.
Muul aastaajal selliseid koidutaevaid ei näe.
Ja praegu ka muidugi mitte igal hommikul.
Vahel harva.
Juba mitu nädalat on olnud tormine.
Siin on luiged Kuivarahu äärde tuulevarju kogunenud
ja hommik on nad sealt eest leidnud.
Seal nad on ja hüüavad.
Neljapäeval oli vist selle tormitsükli maksimum,
ka mitte teab mis suur torm, aga ikka lainet tõstis.
Need selle talvetuleku tormid polegi niivõrd tugevad
kuivõrd visad.
Ja muidugi on ka tormilainel omad värvid,
rääkimata muusikast
ja dramaturgiast.
Kotkadki pole kuhugi kadunud,
nende suurejooneline ülelend
on ikka väike sündmus.
Ja ühe hommiku videvikus
istus maja eest labidakäepidemel tema.
Raudkull. Väga ligi lasi.
Passib tihaseid.
Keda ma toidan.
Nii et siis toidan ka teda.
Lauluikede puhas joon
meenutab ikka ja alati lund,
seda talve, mida võib-olla ei tulegi,
aga võib ka muidugi tulla, ja milline veel!
Teiste luikede ülelend –
kolm korraga ei mahu kaadrisse!
On alles linnud.
Ja siis need kaks.
Tuttav paar, kuigi kotkas vast on uus,
ja võib-olla vareski.
Aga see komme kotka sabas passida,
see on neil vana.
Ühel päris hämaral keskpäeval üllatab
valgepõsk-laglede parv
kusagilt välja ilmudes.
Peaksid ju ammu siitmailt läiud olema...
Ja muidugi on praegu tuli
ja tema värvid need,
mida kunagi vaatamast ei väsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar