Vaiksed pühad

Pühadeks saabus suur vaikus.

Tuul seisis mitu päeva üsna vakka

ja terve jõululaupäeva,

hommikupimedast õhtupimedani välja

tilkus vihma.

Täiesti ühetasaselt, ei tihedat ega hõredat,

ei vaibudes ega valjenedes ega kordagi lakates.

Lihtsalt sadas. Nagu keegi nutaks,

kes ammu enam ei tea, miks.

Jõulupüha hommikuks oli sadu läbi.

Aga tuul ei tõusnud ikka veel. 

Päev oli vaikselt hall,

kuni viimaks õhtu eeli

midagi nagu hakkas sündima:

veele ilmusid värvid

ja selles plekksileda merega õhtus

oli korraga midagi

salajaselt kevadist.

Eks ta nüüd ju hakkagi tulema.

Maade ja merede tagant. 

Siis said pühad läbi, tõusis tuul ja keeras põhja.

Õhus nähti sulalumeräitsakaid, 

aga maha ei jäänud midagi.

See põhjatuul lõõtsus veel terve eilse

ja see oli üks väheseid päevi detsembris,

kui termomeeter 

paar kümnendikku alla nulli näitas.

Täna hommikuks sai see "talvekülm" läbi,

tuul on edelast ja vali

ja kraadiklaas näitab, mis ikka: 

nii umbest pluss neli.

Paistab, et pühadevahe ja aastalõpp

tuuliseks jäävadki. Ja soojaks. 

Ja et kõige pimedamast ajast

oleksime just nagu läbi tulnud.