Pühadeks saabus suur vaikus.
Tuul seisis mitu päeva üsna vakka
ja terve jõululaupäeva,
hommikupimedast õhtupimedani välja
tilkus vihma.
Täiesti ühetasaselt, ei tihedat ega hõredat,
ei vaibudes ega valjenedes ega kordagi lakates.
Lihtsalt sadas. Nagu keegi nutaks,
kes ammu enam ei tea, miks.
Jõulupüha hommikuks oli sadu läbi.
Aga tuul ei tõusnud ikka veel.
Päev oli vaikselt hall,
kuni viimaks õhtu eeli
midagi nagu hakkas sündima:
veele ilmusid värvid
ja selles plekksileda merega õhtus
oli korraga midagi
salajaselt kevadist.
Eks ta nüüd ju hakkagi tulema.
Maade ja merede tagant.
Siis said pühad läbi, tõusis tuul ja keeras põhja.
Õhus nähti sulalumeräitsakaid,
aga maha ei jäänud midagi.
See põhjatuul lõõtsus veel terve eilse
ja see oli üks väheseid päevi detsembris,
kui termomeeter
paar kümnendikku alla nulli näitas.
Täna hommikuks sai see "talvekülm" läbi,
tuul on edelast ja vali
ja kraadiklaas näitab, mis ikka:
nii umbest pluss neli.
Paistab, et pühadevahe ja aastalõpp
tuuliseks jäävadki. Ja soojaks.
Ja et kõige pimedamast ajast
oleksime just nagu läbi tulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar