Loonalaid vol 2.
Ürgveis
ja veidi vähem ürgsed veised,
jälle rannas paadi vastas,
kuigi lähenesime teisest küljest,
ja taas kiiresti taandumas
oma kadakase kuningriigi
kaitsvasse varju.
Õnnelikud loomad.
Söövad, mis meeldib, puhkavad, kus hea.
Naljakas, et üksvahe klopiti ajakirjanduses
mingit skandaali vaestest kannatavatest
Loonalaiule maha jäetud loomakeestest,
keda tuleb ruttu päästma minna!
Inimestel on eriline anne
keerata asjad täpselt pea peale.
Muidugi, skandaal:
vasikatel polegi
kollaseid lipikuid kõrvas.
Ja üldse, kuidas siis nii saab!
Loom peab surema tapamajas,
inimene haiglas.
See on kord.
Aga siin: puhas metsikus!
Veel üks Loonalaiu mõistatus: kivi.
Olevat kirjad külje peal olnud,
aga mis kirjad, seda enam iial teada ei saa.
Võib arvata, et Saaremaalt jääd mööda toodud,
kaks paari härgasid ees.
Aga ehk oli päike jää kalda äärest
juba hapraks sulatanud...
Ja seal ta nüüd seisab.
Kelle plaan ja mis plaan see oli
selle kiviga?
Midagi monumentaalset.
Ja nüüdseks täiesti unustatut.
Vaade üle Loonalaiu põhjakalda liivaluite
Saare kosmoseraketile.
Päris kaugel on.
Ja millal stardib?
Ja nagu iga vähegi suurem saareke,
on Loonalaidki
üllatavalt mitmekesine maailm.
Leidub ka sellist samblikunõmme
klibuvallidel.
Ja muidugi kuldnokaparved!
Riigi- ja korravastased veised
on rannaniidu neile mõnusalt muruseks püganud.
Aga tõesti, hoia ja keela:
pole kellelegi maksta poolloodusliku rohumaa
hooldamise toetust!
Veis raha ei võta.
Selline olukord tuleb lõpetada.
Loonalaiu lõpetuseks seekord
see magesõstravanake.
Ja kojusõit: loojang Vaigaste vahel.
See on juba päikesetõus,
üks neist ilusatest ja soojadest hommikutest
selle lõputu suve lõputus lõpus.
Udu oli läinud nädalal siiski haruldus.
Enamasti tõusis päike
juba tuulisesse ja selgesse ilma.
Ja sooja.
Ja kohe läks veel soojemaks.
Öösel pluss 18, päeval 22.
Tuttavad sookured
ühel neist hommikutest
lendu tõusmas
ja
laskumas.
Päike, tema tõuseb
hommik-hommikult
ju aina hiljem
ja aina enam otse ida poolt.
Aga see on taas loojang,
Vesiloo taha,
selle ilusa ja pika augustikuu
viimane.
ja vilsandlaste muinaslõke
suve ärsaatmiseks.
Kes alles mõtleb,
kas veel ikka tasubki
minema hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar