Viimased krõmpsutused Saare-Jaagul,
enne traavi, Johannese ja valge mära juhtimisel
uuele karjamaale:
Vahemere avarustele.
Aga seegi on osa sest suvelõpust siin:
looduskaitselised raietööd põhjakaldal.
Seda kutsutakse
pärandkoosluste taastamiseks.
Ja tõsi ta on ka:
padrikust ilmuv kiviaed annab tunnistust –
kunagi laius siin lage karjamaa.
Taastamiste suvi.
Tuletorni kortsulised palged
hakkavad seal ilukirurgia kardinate varjus
juba päris siledaks saama.
Veel mõni nädal - või kuu
ja see loojangupäike
saab neid jälle punastama panna,
nagu ennevanasti.
Nii paistab see kõik
merele minnes.
Ja nii tervitavad saabujat
Looanalaiu pärisasukad.
Või kas just tervitavad.
Pigem vaatavad kahtlustaval pilgul,
nagu kõik pärisasukad turiste.
Et siis vaikselt
oma kadakindlusesse taaduda.
Nad on sellel saarel elanud
juba mitu põlve.
Ja mitu talve.
Ja paistab, et õnnelikult.
Ja saargi paistab nende üle õnnelik olevat.
Pisut nagu hooldatud ilmega.
Ja mitte liiga.
Kunagiste inim-pärisasukate peavarjust ja koldest
on järel nii palju.
See haluriit jäigi neil kütmata.
Uutel asukatel pole katust ega kollet vaja,
palaval suvepäeval
piisab vana õuesaare varjust.
Mingi iseäralik helgus
valitseb seal nende kunagiste unustatud õuel,
mis neid endid, tundub,
ikka veel
päriselt unustanud ei ole.
Vaade läände on lage nagu alati,
ja meri viskab igal talvel
sellele kruusavallile uue koorma küttepuid.
Pole vaid, kes korjaks.
Rannakarpidegi poolest
paistavad need põhjad rikkad olevat.
Niisugune on Loonalaiu idaots.
"Piisonite" karjamaa.
Aga need on juba Salava marjad.
Kasvavad seal otse klibuvallil,
ja mitte ainult kasvavad, kannavad ka.
Salava on üldse marjasaar.
Teda katab marjapõõsamets
(pihlakas, lodjapuu, türnpuu, kuslapuu, magesõstar...)
Ja millised marjad!
Keegi ei tea,
kust nad saavad oma jõu ja vee.
Tänane hommik siin suurel saarel
(pärast neid väikeseid tundub ta tõesti hiigelsuur)
tuli jälle üle tüki aja vaikuse ja uduga
ja muidugi
ämblikuvõrkude
suure väljapanekuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar