Möödunud pühapäev
läks veel rambe suveõndsuse tähe all,
mis siis, et juba sügisvärvides.
Ikkagi, tundus, et see kuiv soojus
ei saa iial otsa.
Aga ta sai.
Esmaspäeva hommikul tõusid läänest
esimesed vihmapilved,
ja äkki olidki Sügise dekoratsioonid püsti
ja lava valmis
hoopis uuteks etteasteteks:
vikerkaartele,
kotkale vihmapilve taustal
(vana lind, rõngad kenasti mõlemas jalas,
nagu kord ette näeb),
kuule,
mida neil õhtutel esimesi kordi
loojumas (kohe loojumas, nagu noorkuul kombeks)
näha võis.
Aga need esimesed vihmad
olid rohkem vaatemäng kui tõsine vihm.
Loodus jäi kuivaks
ja kuulus sinine kastmisveenõu
siisikeste seas endiselt
ülipopulaarseks.
Ometi, aastaaeg oli korraga vahetunud.
Järsku ja pöördumatult.
Õhtud tulevad nii vara,
tuuled on rahutud
ja lõgistavad öö läbi
kõike, mida lõgistada annab.
Mõni loojang tõotab küll ilusat ilma, peaaegu,
ja see tulebki, päeva tõustes,
peaaegu.
Vesi on kõrge
ja kuu kasvab
ruttu koos öödega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar