Juuli on üle keskpaiga
ja hilissuvine raugus võtab maad.
Staatika: haigur.
Pihlamarjadest ei maksa enam rääkidagi,
need jutustavad juba lausa sügisest.
No siiski vara veel selle loo jaoks!
Aga jah, suvi on küps mis küps,
linnupojad enamasti suured.
See on viimane grupipilt
mu isikliku linnukasvatusmajandi pääsupoegadest.
Harjutasid paar päeva lendamist,
pesast välja ja pessa tagasi.
Aga üleeile: aidaa!
Vaikus.
Vaid hilisest räästapääsukesepesast
on veel siuksumist kuulda
ja vanemad aga muudkui käivad...
nädalakese ehk veel.
Muuseas. Sääsed.
Äkki on ilmunud sääsed. Ja neid pole vähe!
Hilissuvemaastike kindel element:
kuldnokaparved heinamaadel ja traatidel.
Kadunud on nende kevadine läige ja ilu!
Lihtsalt ühed pruunikad linnukesed.
Muuseas oli see ka täiskuunädal.
Südasuve täiskuu, Guru Purnim,
õpetajate ja meistrite püha.
See siin on loojang enne kuutõusu.
Kuu ise jäi pilve peitu.
Alles järgmisel ööl näitas oma täiust ja ilu.
Päike hakkabki laisemaks jääma.
Täna tõusis ta siin saarel täpselt kell viis,
möödas on varasuve lõputu päev,
käes on see aeg,
kui öö ei tahagi veel nii ruttu
põõsasse tagasi pugeda.
Ja haruldane asi siin tuultesaarel: tuulevaikus.
Udused hommikud.
Veel üks niisugune, läinud nädalast.
Ja muidugi paks kaste siis hommikul,
mis nii kohe enam ei kuivagi.
Aga!
Et kalendris on siiski veel südasuvi,
sai Vilsandisaarel viimaks alata heinategu!
"Heina" võib küll jutumärkidesse panna.
Rohi on rohkem juba põhk
ja et heinasööjaid niikuinii pole,
siis sinnapaika ta jääbki:
purustatakse ja kaob tasapisi,
saab tagasi maaks.
Mõnel päeval nägi ilusaid kõrgeid suvepilvi
(ja üksöösi tuli vihmagi - kohe tublisti!),
õhtud on veel pikad ja soojad,
hommikud linnusaartel aga juba üsna vaiksed.
Üksik kivitäks oma kiviaial:
hommikuvaikuses
hakkab ta täksiv hääleke kõrva.
Ehk on veel pojadki pesas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar