Nädalalõpu kuumus hiilis vaikselt lähemale,
ettekuulutajaks tuuletud hommikud
(siin teisipäev)
ja nende tasased uduviirud
ja udukihid,
mille päike ruttu olematuks sulatas.
Õhtud olid soojad ja selged,
meie kosmosejaam on täiesti stardivalmis
(aga minu teada siiski endiselt maa peal).
Mõni hommik, kui rohkem pilvi,
udu polnud,
niisama tuuletus, peaaegu peegelsile laht
oma sinikaelpardiperega.
Vahva mamma!
Kuus poega õnnestunud
juba päris parajateks pardikesteks
kantseldada
(oskavad juba küsivalt ema poole vaadata:
kuhu nüüd?).
Ikka edasi. Kuni tiivad juba kõigil kannavad.
Aga uduga või ilma,
kõik hommikud olid paksus kastes
ja muidugi nende kadakapõõsastele tõmmatud
ämblikuvõrgupurjedega.
Päeval tõi põhjatuul õnneks alati jahutust.
Südasuvisel Vesiloo säärel
lehvib kapsaliblikas
(ei tea, kas merikapsas ka talle kõlbab?)
ja rohetavad maltsaviirud.
Siis veel üks uduhommik
(neljapäev)
oma kulla
ja hõbeda
ja vaikusega.
Haigrud
on igal hommikul
aegsasti oma kivide otsas valmis.
Ja no siis tuli see päris palavus ka.
Aga mis suvi see oleks,
kui poleks mõndagi niisugust
läbini kuuma päeva?
Igatahes kanepilinnud teavad,
mis kuumusega vastu aitab.
Ikka vesi.
Nokk sisse
ja kähku pead keerutada,
nii et vesi ikka lendab.
Selga ka!
Teine vist on
suureks kasvanud pojuke.
Seda alles õpetatakse
veemõnusid nautima.
Ikka niimoodi
ja siis vaat niimoodi!
Sabale kah jahutust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar