Suvistepühapäeval

Suviste- ehk nelipühi peeti ikka suve alguseks

ja tänavu on ta tõesti käes mis käes!

Esimesed läbinisti kuumad ilmad

ja esimesed kõrged suvepilved,

millest eile, nelipühilaupäeva õhtul

ka välku ja müristamist tuli.

Aga mitte vihma. 

Või noh, üks kerge sabin.

Igatahes, loodus on juba täiesti kõrgsuvine,

kibuvits õitseb

ja ussikeel,

meelitades karjadena liblikaid.

Kui ma ei eksi, siis on need ohakaliblikad,

kauge maa rändurid, kes peaksid meile jõudma juulis!

Aga no kõik ongi juba nagu sealmaal. 

Ja neid saamalisi on seal õite peal muidugi veel.

Niisamuti, kui on õitsejaid: 

ei jõua neid praegu kokku lugeda ega üles pildistada!

Siin, mõistagi, härjasilm,

lihtne lilleke.

Ja linnud-rändurid on igatahes kõik nüüd kohal, 

ka kõige hilisemad tulijad, nagu see punaselg-õgija. 

Või mis kohal! 

Kõik kohad on täis juba linnupoegade hääli,

kes veel pesas, kes juba väljas.

Aga suitsupääsuke, näe, alles ehitab oma poegadele.

No polnud head kohta ka enne kui selle lauajupi sinna lõin.

Tahtis ikka tuppa. Sinna nad tahavad.

Egas ta nimi ilmaasjata suitsupääsuke ole:

ikka sealt ülevalt unkaaugust, kust suits välja, 

käis tema sisse. Ja välja. 

Nüüd teeks ka pesa 

köögilaua kohale või magamistuppa. 

Ja teekski.

Aga miskipärast ei lasta.

Teine inimesearmastaja linnuke, linavästrik,

armastab praegu isseäranis inimese kastmisveenõud

(ja selles armastuses ta pole üksi: põud kestab)

Saab juua, saab sulgi puhastada.

Ja puhata natuke suurest poegadetoitmistööst.

Need kisavad muidugi inimese puuriidas. 

Paremat kohta ei ole!

Aga tuttvartidel paistab olevat veel aega

vete peal amüseerida.

Küll need pojadki jõuab.

Suvi ju alles ees!

Aga tuletorni tuuleorel

on jõudnud vormilise täiuseni. 

Eile, tundub, keerasid poisid seal üleval

veel viimaseid polte kinni.

Ja muidugi tõrvalill õitseb ja...

Ja päike tõuseb juba kes teab millal

ja kes teab kust.

Suvi on. Ja ta ongi.