Pühadeüllatus akna taga.
Kuigi näha on neid siin katustel või kuskil iga päev.
Seekord oli siis majavundament uurimise alla võetud.
Papa (vist, pildil), valvamas, natuke eemal,
kuni mamma seinaäärt inspetkeerib:
kas leidub sobivat auku, kust sisse pugeda.
Kahjuks ei leidu.
Need uuemad ehitised
kipuvad olema liiga ristpardikindlad.
Ja kõiksugu aidaaluseid
ja lahtise viiluotsalauaga lakapealseid
jääb aina vähemaks.
Ja kõik lauavirnaalused
on juba hõivatud.
Esimese mai hommik oli nii imevaikne,
et tuul ei puhunud udugi kadakate vahelt minema.
Ja päev tõotab tulla selge ja soe,
kuigi hommikul, nagu piilupardipildilt juba paistis,
oli hall rohu peal.
No ikkagi mai esimene alles,
millal see aeg siis enne ilma külmadeta on olnud!
Aga mis toimub Alumisel Vaikal?
Eelmistel hommikutel pole neid seal olnud.
Kas nii käibki ühe kaljusaare hõivamine?
Lennatakse lihtsalt massiga peale.
Lindudel pole muud teha kui kisada.
(No kormoran on ka muidugi lind...)
Samas, õnnis hommikurahu merel,
luiged, hahad,
tuttvardid,
seesama või mõni teine ristpardipaar.
Isahahk.
Emahahk.
Siin näitab isand kõiki oma värve, ka kukla rohekat.
Meriski ehk meriharakas
ennast peegeldamas vaikse hommiku vees,
kord asjalikult kahel jalal,
kord teist elegantselt puhates.
Ja nemad
ja nemad
(ja nemad ja nemad ja nemad...),
ühesõnaga maikuu ongi käes,
oldagu aga rõõmsad ja rahul!
(Järgmine lehenummer ikka korraliselt, pühapäeval.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar