pühapäev, 5. mai 2019

Suve järel: talv? Vist siiski jälle kevad.


Keegi ilmavana oli sügisel lubanud,
et tuleb üheksa talve.
Loodame, et need lumepilved
olid siis nüüd üheksanda omad.


Isegi linnud vaigastel
olid kohe üsna vakka 
sel loodetormisel 3. mai hommikul.
Need, kes vahepeal madala vee ajal
suure vaimustusega igale vabanenud maanukile
oma pesi tegid, eks need ole neist nüüd ilma,
nagu seda Linnuriigis ikka juhtub –
vist üsna igal kevadel.


Ja eks sellepärast nemadki neid kõrgeid kaljupanku armasta: 
seal üleval ei uputa iial.


Pihlaka noored lehed
tuule käes pahupidi


ja sealt ta lennates tuleb: isand Lumi.
Küll vihmaga segamini
ja rohkem kui õhus teda ei näe.


Ja muidugi sai mööda seegi raju. 
Soojus küll veel tagasi ei tulnud
ja kas teda nüüd enne päris suve enam näebki, 
aga hulga uusi õisi jõudis ta lahti meelitada:
harilik kivirik, Saxifraga granulata –
kui ma just ei eksi.


Tormipilved taandusid itta


ja haharahvas on oma pulmaplatsi
rohkem Alumise Vaika külje alla kolinud. 
Eks vist see, et emandad käivad juba munel
ja sealt nagu lähem minna.


Igatahes seal see pidu ja pladistamine nüüd käib,


ja tiibade laiutamine ja muidu enda näitamine.


Kaljusaar ise, rohke linnusõnnikuga hästi väetatud,
on vahepeal päris roheliseks löönud!


Eks seda vihma olnudki õieti väga vaja juba,
vähemalt see noor koirohupuhmas 
paistab küll seda meelt olevat:
kas ta pole oma veepiiskade all mitte õnnelik ja rahul?


Vana kulu ja noore rohu sees õitsevad juba ammugi nemad


ja see vana tuttav väligi
oma vanade tuttavate tuulikutega –
kas ta mitte eile veel polnud alles kulukarva? 


Aiaäärtes õitsevad kreegid
(kreegi õitsemise ajal teeb ikka külma)


ja kõik puud valmistuvad lehte minema.


Mõni on kasvama läinud tee veeres
ja kadakate vahel, nagu see kirsipuu, aga sa vaata vaid:


puha õied


ja valgus.


Tee ise - ei, külmast tuulest hoolimata
see kõik enam talve moodi küll välja ei näe.


Pooppuudki on valmis oma lehti laiali lööma


ja õhtu eel kerkib merelt


imelikke pilvi.


ja meri ise võib nende all
väga kummalist karva minna.


Aga see on juba tänane, pühapäeva hommik:
see varane (või mis varane ta enam on!)


punajalg-tilder,


üks nende kaljusaarte ja randade 
kuulsaid kisakõrisid,
juba kesk oma selle päeva toimetusi. 


Päike vupsab kohe üle silmapiiri,


näe, laternasse juba paistabki!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...