Lihavõttenädal: +22, talgud ja mis kõik veel

Mingi mahedus ja sume mõtlikkus

olid platsis nädala algusest peale,

vana kuu kõlkus pool-ilmaasjata 

hommikutaevas

ja päikesetõusud muutis kummaliseks

Sahhaara tolm, 

mis koos selle suure soojaga koos

meile äkki kaela sadas.

Termomeeter näitas varjus mitmel päeval

tublisti üle 20 kraadi ja isegi Vilsandi ilmajaam

registreeris oma tuulisel kaljul

+22 kraadi! 

Vesi on idatuultega nii maas,

et meie tubli postiaurik Sankt Filsandt

käib taas põhjakalda kaljunuki äärde,

nagu ta talvel esimeste jäädega käis.

Ainult et nüüd on – suvi? 

Või igatahes oli, sel läinud nädalal.

Linnuelu vaigastel ja nende kohal

aina kogub tuure,

luik istub Vesiloo all kartmatult pesal

ja Vesiloole endale 

saab täiesti kuiva jalaga

(seda veeloikugi, mis pildil, polnud vaja läbida).

Merikapsas on nii äkki pidanud 

talveunest ärkama,

et hakkab suurest ähmist pead keerama.

Ja ei mäleta enam, mis värvi ta tegelikult üldse oli.

Lepalind mäletab oma värve küll,

aga see rändur on vast veidi kohaga eksinud,

maandudes keset Vesiloo sääre klibukõrbet,

kus haisev kurereha 

rutuga suve mustreid

meelde tuletada katsub.

Ja magesõstravõsa on nii roheline, 

nagu ta oskab olla vaid neil äkk-kevade päevadel,

kui kõik lehed korraga peavad lahti minema.

Seevastu nendel olenditel

pole enam kuhugi kiiret,

kuigi taandunud meri on nad nii kenasti

päikese kätte jätnud.

Aga mis see päike neile loeb?

Hakkavad nad lehtima või õisi ajama?

Ei hakka ega ole iial hakanud, 

sest oma eluajal olid nad loomad, mitte taimed.

Talvetormid on tüki Vesiloo saart jälle kaasa viinud, 

teostades maapõuevarade ebaseaduslikku kaevandamist

rahvuspargi sihtkaitsevööndis

 ja seda eriti suures ulatuses;

kompetentsed organid 

loodetavasti reageerivad adekvaatselt.

Need siin ei reageeri aga kuidagi.

Nad võiksid olla kivistunud lambad

mõnelt ammumuistselt karjamaalt

ja see võiks olla olnud puutüvi.

Aga muidugi pole.

Aga tagasi elavate juurde!

Sest kevadel on nad kõik 

vähemalt kahekordselt elavad.

Flegmaatilised hahadki

kihutavad ringi 

ja saadavad taeva poole

oma imelikku laulu,

mis tuleks nagu mere enda põhjast.

Aga maa peal

hõljub magus lõhn.

See paneb seisatama ja tõstma pead:

ongi. Vaher õitseb.

See hetk aastast on siis jälle käes,

kui kimalastel

ja üldse kõigil putukatel,

kes juba ärganud on (aga kes veel pole?)

korraga kange kiire hakkab,

sest need rohelised õied

mitte ainult ei lõhna magusasti...

Nad ka... ühesõnaga:

summ-summ!

Aga Sahhaara tolm

värvib loojanguid samamoodi kui tõuse,

maa on üleöö roheliseks löönud

ja miskipärast tahaks seda vana,

talvest tuttavat õunapuud

korraga just täna vaatama minna.

Et mis ta ka teeb.

Kõigepealt vaatab tema võrast vastu

üks umbusklik lehelinnuke, 

kes kargab oksalt oksale, 

pildistada ennast ei lase

ja viimaks üldse 

kadakapõõsasse lendab

(olles enne natuke ka teist omasugust

õunapuuokste vahel taga ajanud).

Ja ega see õunapuu ise 

eemalt midagi erilist välja ei näitagi.

Aga - temagi lehtib, muidugi,

ja valmistub õitsema.

No ehk veel siiski mitte!

Täna, pühapäeval, ongi tuul,

mis eile õhtust saadik puhub kirdest,

juba hoopis teise tundega.

(Ja õigust öelda: hea on. Vara veel suveks!)

Aga eilse talgupäeva hommik

vana kordoniõue kah õidepuhkevate vahtrate all

tõotas küll täiesti suvist päeva

(ega murdnud oma tõotust).

Saarevanem Neeme

katsub sellest hoolimata

anda päevale asjalikku jumet,

aga no mis sa nende vilsandlastega teed,

kui nad isegi ohutusalast instruktaaži

tõsiselt võtta ei oska!

No siiski. Töö pole naljategemine,

seda teab lõpuks nii noor

kui ka mitte enam nii noor,

aga noh, Saar ja hommik ja üllatussuvi –

need lihtsalt panevad naeratama.

Ja peab ütlema, et tööd said tehtud, 

söögid söödud, jutud räägitud

ja tänase pühapäevahommiku päike 

tõusis kui üks heakskiitev hüüumärk!