Maikuu õied ja udud

Tuuled võivad küll jälle olla vilud, 

aga õitsemist ei peata enam miski.

Kivirikud on täies hoos,

samuti see roomav madar.

Metsmaasikas alustab,

soojemates ja kuivemates kohtades,

rannaõunapuu on ka juba valmis puhkema

ja kanavarvastel on täisõitseng käes.

Kaljusaarte häältekooris

on nüüd kõige kuuldavam

tiirude kirr-kärr.

Kuigi õhturahu ja mõnusat tukastust

mõistavad ka need linnukesed hinnata.

Kormoran toob ka pesavoodrit vee alt

(sukeldumine lihtsalt käpas!)

ja suitsupääsuke (no pole just hea pilt...)

püüab oma toidupoolist vee kohalt. 

Nende sädinat on nüüd igal pool.

Ja kägu kukub (reedest saadik).

Maikuu udu: 

äkki on ta kohal ja kõik alla neelanud.

Üks uduhommiku vigle,

merikapsas

ja kuslapuu.

Aga sama äkki on see udu kadunud, 

meri sinisest sinisem

ja mustal linnul jälle hea tiibu kuivatada.

Tiirud ehk meripääsukesed

leiavad kindlasti kergemini oma kalakese,

kelle järele vette sumatada.

Ja niisama kahekesi

päikese käes aega viita pole kah paha.

Nende lendu võib imetlema jäädagi.

Ja päike on välja meelitanud vist nemadki. 

Kui ma ei eksi, siis

aia-rõngakedriku (Malacosoma neustria) 

röövikud.

Neilgi aeg laia maailma minna!