Kassikäpad

Niisugune on see pühapäevahommik:

pilvine, aga ikkagi hele,

sest... vihm jäi taas kord tulemata

ja igatahes: harakputked õitsevad.

Aasta 21. nädala uudis:

tuletorn saab tuuleoreli.

Päris ilusasti ulub ja undab juba.

Näis, kui päris valmis saab.

Kuldnokavanad teevad kõva tööd,

et pojad ikka enne pesast välja saada.

Kuid: tähtsam on ikkagi see.

Rand õitseb

oma esimest suurt, varasuvist õitsemist.

See pole küll veel nii lõõskavates toonides

kui too, mis tuleb kuu-paari pärast,

aga värvi on juba selleski.

(Haisev kurereha.)

Järjekordne soojalaine läks õnneks mööda ja üle:

sirelite vahukooretort 

on nüüd kenasti jahedasse pandud.

Seisab ehk veel nädalakese värske.

Või nii enam-vähem.

Muulukaõisi on kõik kohad täis,

aga ennäe, ühte kohta on kasvama jäänud nemadki.

Narcissus poeticus,

topeltõieline vorm.

Metssiga nartsissi ei taha.

Ja nii nad seal on

ja läkitavad oma lõhna kevadisse meretuulde, 

nagu ei tea mitukümmend kevadet juba.

Kuigi inimesi, kes nad kord tõid,

pole kindlasti enam,

vaid nende keldrvõlv vaatab künkaservalt

ammulusui merele.

Vundamentidest on järel ilusad kivid

ja ahjudest väikesed künkad.

Kuid vaade üle lageduse merele

on vähe muutunud.

Kirikutorn paistab ikka

ja samamoodi, võib arvata, kui siis,

õitsevad varasuvel madala rohu sees kassikäpad,

mida lapsed kord otsimas käisid. 

Ja neid seal on!

Mitte kuskil pole ma neid näinud sellisel hugal

ja kõigis oma vävides,

tumeroosast 

üle heleroosa

kuni kõiksugu kreemikate ja valgeteni välja.

Aga kui ruttu ikka tuleb suvi!

Kui kõrge on juba hein.

Nädala algus, 

kui vanakuu veel suurena hommikutes rippus,

tundub mingi ennemuistse ajana.

Aga olgu siiski temast siin 

need paar kadunud hetke.