Ja pimedaks enam ei lähegi...

Ette hoiatamata, nagu ikka, 

on ka lillekevad Saarele jõudnud. 

Kõigepealt muidugi soojadesse aianurkadesse, 

kellel neid on.

Siin: kanakoole.

Ega võsaülastki tea siin kuskil looduses kasvavat.

Ja pojeng, see üllatab igal kevadel 

oma maa seest esile tungiva jõuga.

Igal pool on juba roehlist rohtu

ja varsti on hall kulu

kõik selle alla maetud.

Lõokesed aina rohkem maas kui õhus.

Need pildid on kõik nädala lõpust, 

esimese poole olin Saarelt ära.

See on suure reede õhtu

ja see laupäeva hommik,

kui Vaigaste kohal rippus

see paasapühade suur täiskuu

ja rohukosklad pidasid oma pulmatralli

ja kihutasid ja keerutasid.

(Ega need mustad linnudki kuhugi kadunud ole,

oma kindluseks on nad valinud

Keskmise Vaika.

Alumine on veel merikajaka kindlus.

Ja rohukosklatel

on sellest keset oma möllu täiesti ükskõik.

Igatahes ei vaiki linnuhääled Vaigastel

nüüd ööselgi.

Ja hämaraski kostab ikka

hahkade sügav ou-ou keset kajakate kiljumist.

Aga vaikse laupäeva õhtul

langes Saarele äkki mingi maailmast suurem rahu.

Tuul vaikis. (Peaaegu!)

Nagu pildiltki näha, pole vett enam meres ollagi.

Nii läks looja see paastuaja viimane päev

ja nii tõusis pühapäeva päike.

Ta tõuseb juba ei tea kust.

Ja pimedust pole ju enam ollagi:

nagu öeldakse, astronoomist hämarikku

enam ei saabugi, st päris pimedaks ei lähe. 

Enne sügist.

Päevatõus liigub muidugi veel kaks kuud

jõudsasti aina enam kirde poole. 

Aga tikripõõsas ilmajaama aias

on juba...

Ja tema kah!
Mis sa kostad.