Nagu aprillis kombeks,
kord suvi, kord talv.
Nädal algas vingete põhjatuultega,
mis kõik kevadunelmad minema pühkisid.
Teisipäeva hommikul möllas loodest
päris korralik talvetorm.
Aga noh, siis, neljapäeva hommikuks,
oli päike jälle tagasi,
lagleparv oma Alumise Vaika karjamaal
(mujal pole neid siin veel näha olnudki!),
aga et tuul ikka põhjakaarest
(ja sealt on ta puhunud terve nädala)
oli mere ääres kaljudelgi hall maas.
Kord sai talve esimesi hallasid pildistatud.
Nüüd on uus see, et härmatis on juba uutel lehtedel.
Ja ega ta neile midagi tee!
Üks põhjamaa taim peab olema tugev ja vähenõudlik,
et vastu pidada talved
ja varased ja hilised külmad
ja tormid ja tuuled ja lumed
(no neid ehk nüüd enam ei tule!)
Külm kõrgrõhkkond ja kirdesse keeranud tuul
on vee eriti madalaks vajutanud.
Ja üldse on selle möödasaava nädala
märgusõnaks külm.
Brrr!
Eilne õhtu andis küll lootust
nagu ilusamate ilmade tulekule.
Kas see pole kahe ilma piir?
Ja reedene postipaat
tõi toimetusele ühe ennemuistse luuleraamatu,
mis nüüd on soome keelde ümber pandud.
Ega olegi mul ükski raamat
veel nii pidulikult kõrges köites ilmavalgust näinud.
Vaikse nädala teisipäeval käin siis ise seda asja
seal Helsingi linnas vaatamas.
Ja Tallinna linnas ja.
Kole mõeldagi!
Aga kus sa pääsed.
Näeme jälle juba paasapühade ajal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar