Päev algas juba tavapärases kevadises rütmis,
kormoranid tegid omal pangal hommikutualetti,
kotkas kükitas omas paigas
luigepaar liugles üle Kuusnõmme lahe vaba vee
ja Vikati sadama jäävares
vaatas traadi pealt igaks juhuks veel üle õla merele:
jääd pole.
Polnud ka.
Kuid kella kolmveerand ühe paiku päeval
saabus sõnum: ta tuleb siiski!
Meie truu postiaurik Sankt Filsandt
on Papisaare sadamas otsad andnud!
Saare kogu elanikkond (sel hetkel arvult kaks)
oli kogunenud muidugi Vikati sadamasse
ja vaatas ootusärevalt kiikritega merele.
On? Pole veel... On! Sealt ta tuleb,
läbi Käkisilma!
ja läheneb, läheneb, ei usu oma silmi,
ja luigepaargi on selle tavatu nähtus eest
sunnitud ennast pisut (aga vaid pisut)
teise kohta sättima...
Ja seal ta tõesti on,
ei ole kevadise mere miraaž.
2019 navigatsioonihooaja (väga varajase!)
esimesed reisijad
ei jõua ära oodata, millal paadinina kaid tonksab –
Lii ehk Liisu
kes saabub oma teenistusülesannete täitmisele
Riigi Ilmateenistuse Vilsandi rannikujaamas
ja muidugi sm Lenin, Saarel sündinud ja kasvanud,
ikka kevadel esimeste saabujate hulgas,
koos oma lahutamatu Stefiga.
Härra saarevaht on valmis otsad kinnitama,
laev peab vaid paar visa jääpanka kõrvale lükkama
ja tehtud see on:
nagu poleks talve vahepeal nähtudki!
Tegelikult, kui mõelda, siis Vikati sadamas
sildus postipaat viimati novembris!
3. detsembril oli sadam esimest korda jääs
ja sealt edasi toimusid reisid veel Tagaranda,
viimane 1. jaanuaril.
Selle tänase navigatsioonisündmuse vastu
pole midagi pakkuda ka tublidel kosklaemandetel,
kes navigeerivad muidugi talv läbi, teist teed pole!
Õhtu oli pigem pastelne,
aga loodetuul püsis päev otsa vali,
nüüd pimedas tundub vaibuvat.
Kuid muuseas,
postipaat polnud ainus kevadekuulutaja.
Lõoke ka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar