Ungelo

Kuud jätkub juba ka varahommikut valgustama.

Ja üldse teda juba täitsa jätkub, 

ka kerekuse ja muidugi siis heleduse poolest.

Mina aga kohtasin olevusi,

keda ma veel iial elus näinud ei olnud.

Kohtasin – muidugi kaugelt

ja õieti ainult tänu kaamera "pikksilmale".

Aga kohe tundsin ära!

Ja võpatasin. 

Ungelo.

Kes on millalgi (nooruses) lugenud, see teab:

"Ungelo tare" (Ungelon torppa), Yrjö Kokko,

soome keeles 1957, eesti keeles 1973

"Maailm ja mõnda" sarjas.

Ungelo, või uivelo, Mergellus albellus,

väikekoskel 

on tõeline arktika lind. 

Siia tuleb talve veetma.

Kui uskuda linnuraamatuid, 

siis on nii suur parv pigem haruldane.

Muidu on ta siin Saare vetes küll teada-tuntud

talikülaline. 

Aga kas pole, et niimoodi 

kaunid ja kummalised

on ainult Põhjala linnud?

Põhjamaisemaks kisub siingi.

Käkisilma poole viiv "tee"

hakkab päris kõva jääd peale saama. 

Ainult et vesi on kaunis kõrge.

Ja kui tõnisepäev oligi päikesega kitsivõitu,

siis tänane tegi tasa.

Väikesed olendid ilmutasid ennast õhtuvalguses nii,

tema nii,

tema nii.