Kalendris oli täna tõnisepäev
(veel üks talvepoolituspüha),
aga siin rohkem kotkapäev.
Neid oli kohe kuidagi parves.
Merikotkas on siin Saarel
niikuinii igapäevane, harilik linnuke,
aga talvel paistab lausa massiliseks muutuvat.
Varsti kükitavad Vaigastel rivis nagu kormoranid!
Esialgu veel kolme kaupa.
Ja pole kerge see suure linnu elu!
Tuul kipub külili lükkama,
hoia aga muudkui tiibadega vastu!
Teine läks lendu. Lähehks ka?
Ei tea, olid need ehk õde-venda?
(Suvised ühe pesa pojad?)
Kokku nad hoidsid,
ei jäänud see teine ka lendu ühti.
Ja isegi kui oled juba iseseisvam ja vanem,
suur niikuinii, ega siis rahu ikka ei saa.
Väiksemad kiusavad!
Va vares.
No mitte ei jäta.
Lenduminek ka,
iga kord pead meeles pidama,
et ei unusta telikuid sisse tõmmata...
(Vahelduseks natuke ilusaid linde ka.
Nemad olid täna seal Vikati all
suurde kampa kogunud.
Ainus valge selles päevas.
Edelatuul ja vihm
viisid lume öösel kus seda ja teist!)
Aga neid suuri tumedaid,
neid passis õhtugi tulles ikka veel
iga nuka taga.
Paistab, et põõsas ka teab mis mugav õrs pole.
Kõigub.
Lennata vist ikka kõige parem,
eriti mitmekesi.
Metsas tõusis ühe lagendiku äärest
lausa neli tükki korraga õhku!
Ei tea, mis laata nad seal pidasid.
Mõni raibe ehk?
Eks Piibliski seisa:
"Kus raibe on, sinna kogunevad kotkad!"
(Mt 24:28)
See on tähendamissõna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar