Alustan, millega eile lõpetasin.
Aga see kuu on pildistatud hommikul.
Ja tuleb välja, et ma pole teda ilmaasjata
portreteerinud – tema arengut.
Tegemist on staariga.
(Kui Kuu kohta nii sobib...)
Nimelt olevat see jaanuarikuu täiskuu,
mis homme-ülehomme tuleb,
midagi üpris suurt.
Ja lisaks on esmaspäeva varahommikul
näha ka täielikku varjutust (kui on näha).
Järgmine võimalus kuue aasta pärast.
Aga nemad on tõesti siia Saarele
nüüd kokku kogunenud.
Nii kui aknast välja vaatan, mõnda ikka näen.
Enamasti tõesti mõnda.
Kui on üks, ilmub varsti ka teine.
Nende hoosulgede aerodünaamikat
ei väsi aga imetlemast.
Merel on luigeooper,
taevas, akna taga, kotkaballett.
Ja niisuguse ilusal heledal hommikupoolikul
kui täna, ei saa muidugi
ka neist niisama mööda kõndida.
Midagi kevadist ta näos tõesti oli.
Selles päikese
esimest korda tuntavas kuumuses.
Aga merel, kus luiged,
sünnib taas kord jää.
Jääroosid.
Või jääpõõsad.
Laululuiged, nemad muudkui hüüavad.
Kogu on neil midagi üksteisele teatada.
Need teised hoiavad omaette.
Ja on pigem vait.
Ja enne kui päike päriselt pilve taha kadus,
jõudis Vikati sadamsse ka Kapten Karl
oma jäälõhkujaga.
Seekord olevat osa teed
tuldud lausa mööda jääd.
Sõukruvi labade
mõningaste kärbete hinnaga.
Aga tuldi!
Nüüd vist küll viimast korda –
sel algaval
ja aina algaval talvel.
Õhtuvidevikus igatahes
hakkas edelatuul lund tuiskama.
Siis vihma.
Tõusis tormiseks.
Nüüd mühistab.
Tõesti, hoiab oma joont – see talv.
Ei avalda, mis mõtleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar