Reisijad ja jääjad

Siiski ta saabus!

Eripostipaat nr 075

(nagu näha, mitte lihtsalt eri-,

vaid ka jääklassiga)

kapten-piloot Karli vapral juhtimisel.

Ja ega seal oodata ei olnud midagi,

post ja kaup maha, kolm reisijat peale,

tagasi maa poole!

Kõige hämmastavam oli muidugi see, 

et reis läks Vikati sadamast.

Kes seda oleks arvanud, 

et sel talvel siit veel mõni alus lahkub!

Aga läks.

Juba kaugel...

"Pikksilmaga" veel sai vaadata, 

kuidas nad seal läbi üllatunud luikede riigi

ja vaikselt jäätuva mere

endale teed rajavad.

Sest ega ta nii väga vedel enam ei olnudki.

Aga ilm oli õnneks meie poolt,

lasi reisile minna, kel minna vaja,

ja teistel jääda: päikese kätte.

Neil, kes ei reisi.

Liivatee.

(Ja päike muidugi – oo! – täna tõesti hele! –

panebju alati kohe märkama ja vaatama neid.

Nende värve,

mida ei võta ükski talv.

Ja eks näita neidki –

maailmamerede suuri laevu, mis sealt kaugelt

iga päev Saarest mööda sõidavad,

Nagu temagi, iga päev,

veel palju kaugemalt.

Ühesõnaga,

väike puhkepaus pärast eelmiste päevade

puhinat ja vuhinat ja möllu. 

Ega ei usukski, 

et öösel hakkab jälle

(hakkab, juba praegu, õhtul)

ja keegi ei tea, kas need siin

on hommikuks silmini lumes

või seisavad palja maa peal.