Lumepilvede all

Loodetuul marutas öö otsa (puhangud 20 m/s),

vihistas teralist lund vastu aknaid

ja hommikul näitas korraks päikesetõusu.

Siis tõi jälle tuisuhoogusid,

lühikesi päikesesilmapilke. 

Õhtupoole väsis natuke vaiksemaks. 

Ja ennäe!

Linnukesed-sõbrakesed ei olnudki kuhugi läinud,

ootasid ainult, 

et laine enam üle nende kaljunuki ei käiks, 

sest teatavasti ei ole ju paremat kohta, 

kus oma tiibu kuivatada!

Merikotka möödumine

tekitas küll hetkelist ärevust,

aga juba oldi oma pangal tagasi.

Siis tuli järjekordne lumepilv merelt,

mattis nad sattu.

Siis läks pilv üle 

ja meri läks mingit väga kummalist värvi.

Just sellist värvi oligi.

Need on need loodetormiõhtu eriefektid.

Puhas klassika.

Järgmine lumepilv.

Seegi möödas.

Uus tulekul.

Kahte värvi meri. 

Nagu muuseas.

Praegu, pimedas,

müriseb veel ainult vana tormilaine,

tuul on tagasi tõmmanud.

Loodame homme paadiühendust.