Purjus madrused

 Päikesetõus loodetuulega:

tuul nagu puhuks teda lõkkele.

Aga siis hakkab see tuul

pilvi üle taeva karjatama

ja päeva värv jääb pigem selline hõbedane,

kergelt lõheroosa.

Laululuikedele, 

kes siia jäänud

ja kuhugi minna vist ei mõtlegi, 

on see talv kerge –

siiani olnud.

Ole ja uju.

Aga need –

need ongi siia nüüd laagrisse heitnud.

Eks näis, mis külmadega teevad.

Külmad ju tulevad?

Siis kui kuu saab täis...?

Täna oleks kuuvalgel 

nagu meremeeste laulu kostnud:

luiged seal...

Iga õhtu on nende hüüdmine isesugune.

Kord nagu ooper,

kord nagu üksikud hinged.

Täna: purjus madrused.