Tere-tere, kuukene!

Nagu selle talve mood ette näeb:

iga päev uus pilt.

Tänase päeva väljanägemise eest 

hoolitses öine väike edelatorm

(nime poolest Donald),

õietis selle sabaots,

päris torm läks jälle põhja poolt,

seekord üle Teravmägede.

Aga lume viis ka see sabaots meilt viimseni.

Vaid sellelt vanalt aiatrepilt

leidsin natuke möödunud päeavade mälestust!

(Käisin Küti Raamatukogust lugemist laenamas.)

Päevaks oli Donald juba ei tea kus kaugel,

tuul keeras loodesse ja kohe oli näha,

 et hakkab looma.

Valgust! 

See siin on Vahemere jääpeegel. 

Pealeastumist muidugi ei kannata. 

(Saare peal käivad muuseas kõlakad,

et järgmine nädal on postireisi oodata,

mitte küll Sankt Filsandtiga, mis on paranduse all

ja jääb sinna kevadeni, aga...

Kuid ärme sellest praegu rohkem räägi!)

No ja vastu õhtut oligi taevas klaar,

sai viimaks ometi noorele kuule tere öelda, 

nagu viisakad inimesed kunagi, et:

"Tere-tere, kuukene, 

sina vanaks, mina nooreks!"

Nonii.

Ja seda noorust, oh imet,

oligi korraga õhus!

Ütleme otse: kevadet,

kuigi see mõistlikud inimesed muigama paneb.

Isegi kajakate kisa.

Vaikus oli äkki murtud. 

See juhtub ikka jaanuaris millalgi selle aja paiku.

Äkki saab vaikus murtud.

No ja siis olid seal veel need ka!

Ükshaaval on neid ju kõik see aeg,

need viimased kuud

lendamas nähtud.

Aga vaid ükshaaval.

Täna, palun väga.

Kuivatavad aga seal Mustpangal oma tiibu,

nagu poleks kuskil ära käinudki.

(Kormoranid, mõistagi.)

Ja eks ole, see Kuu,

noor küll, aga kui lähemalt vaadata,

pole ta nii sile enam ühti!