Linnuke-jäälõhkuja

Hommik oli paljutõotav...

Aga räägin kõigepealt huvitavast nähtusest.

Meteoroloogia (ja füüsika) vallast.

Kuigi õhutemperatuur on siin püsivalt plussis olnud

(vaid läinud öösel langes korra napilt alla nulli),

maa ja vesi ikkagi jäätuvad!

Saare "maantee" on kõva kui kont,

rattasõiduks ülimõnus muidugi.

Ja selles plusskraadide kiuste vaikselt jäätuvas vees

mööduvad ka selle kühmnokkluige-pere päevad

(öödest rääkimata).

Tükk aega mõtlesin, et laululuik

oma põhjamaises peenuses ja elegantsis...

ei anna võrreldagi!

Aga täna vaatasin, et siiski:

nooblit joont on küllalt ka selles linnus!

Kaelasirutus... see on isa.

Nokakühm suurem ja ise ka.

Ei, kui nende graatsia polegi nii peen,

on temas jälle mingit lopsakamat võlu.

Ja üldse, võlu võluks,

selles jäätuvas veemaailmas, 

mis on nende kodu,

peab kõigepealt tugev olema.

Kui vaja, minema ka läbi noore jää. 

Ja viima oma pere - nagu see vapper isa siin...

Aga ennäe, emaluik

võtab juhtimise üle

ja pole mitte kehvem jäälõhkuja!

Ja seal nad lähevad, kogu see pere,

vaba vee poole...

Miks mitte lennates?

Nagu need siin.

Mine sa küsi!

Ju oli jää siis veel küllalt pehme, 

ei tasunud lendutõusmise vaeva ära!

Päev aga tasus tõesti hommiku lubadused:

oma vaata et terve tunni

tõelise päikesepaistega!

Nemadki nautisid.