Ühe ajastu lahkumine

Vahtrad 

õitsevad.

Ja on vist alati nende õitsemise ajal

üks külm. 

30. aprilli hommik:

härmatis sirelitel,

kadakatel,

mureliõiepungadel. 

Aga ära neid ei võtnud. 

Pungad on tugevad.

Hakkavad avanema,

võib-olla just täna

läheb esimene õis lahti.

Tiirud on jälle oma pool tiiru

maakerale peale teinud,

Lõuna-Aafrikast tagasi

ja annavad sellest teada ka.

Kunagi peatusid Vilsandil 

kevadeti valgepõsk-laglede suured parved.

See oli olnud uhke vaatepilt.

Nüüd on nende rännuteed muutunud. 

Aga mõnd parvekest ikka näeb

kevade jooksul. 

Inimeste tegutsemisest ka.

Kunagi viiekümnendatel ehitati

see piirivalvekasarm.

Üheksakümnendatel

sai temast rahvuspargi keskus,

bioloogiajaam. 

Viimased kümmekond aastat

on seisnud üsna mahajäetuna.

Varsti enam ei seisa.

Üldse.

Klaver veel omas paigas, 

läinud pühapäeval,

ja transpordivalmis, eile. 

Tema nurk, mida varsti enam pole. 

Seinalaudise alt välja tulnud ennemuistne ilu

(lubjavärvile rullidega kantud muster)

ja koridoriseinal veel üheksakümnendate õhin

endast "maailmale" teada anda.

Külalistetuba

pärast viimase külalise lahkumist

ja enne toa enda lahkumist

(eesveranda on akna tagant juba lahkunud).

Saarerahvas saab rohkesti taaskasutatavat materjali

(puit).

Loodetavasti läheb ka see ennemuistne

materjal, kadakate vahelt talgute korras 

(talgud on tänavu muidugi eraviisilised)

üles korjatud,

taaskasutusse. 

Huvitav kuhu? Hiinasse?

Suurem jagu äravisatud rauast

pärines samast ajajärgust, kust kasarmgi,

aga kõige alt maa seest

tuli välja ka midagi ajaloolisemat:

arvatavasti majakaülema ahjuuks,

võimalik, et XIX sajandi algus isegi.

Ja XX sajandi algus, 20-30ndad:

Kiviõli. Mitte müüdav.

Ühesõnaga, riigi õlitehase õli riigi tuletorni tarvis.

Ka seeneriik on uhkesti ellu ärganud,

pole ime, 

sest eile sadas esimest sooja vihma,

pärast seda uudismaakarjamaa

auras päikese käes, nagu oleks põlenud.

Ja metsatee oli juba niisugune.