pühapäev, 5. aprill 2020

Mujal ära. (Kuigi mujale ei saa.)


Kui saarelt ka kuhugi minna ei ole,


siis kuhugi ikka on: kõrvalsaarele.
Vesiloole, 
kuhu talve lõputud tormid ja kõrgveed
sügisest saadik lasknud ei ole. 
Nüüd sai.
1. aprilli matk - mujale ära!


Sest teine saar on teine saar,
isegi kui sinna saab jalgsi läbi vee sumades
ja siis mööda seda pikka klibusäärt -
ei, tunned kohe, et oled astunud teisele maale.


Seal oleks nagu teine aastaaegki:
vähemalt mõnda magesõstrapõõsast vaadates.



Märts ja aprill,
need on ju kuud,
kui kevad juba on,
aga ikka veel tulla ei taha.


Talvetormide jäljed alles värsked:
muist klibuvalle koos põõsastega
jälle kaasa viidud.


Muidugi, meri, valgus, linnud,
kõik on juba uue olemisega.


Isegi need kivi-imara lehed,
mis siis, et mullused.


Aga et rännak oleks tõeline,
tuleb muidugi ka leida laagriplats,
istuda tuulevarju ja võtta einet.
See on Aeg Mujal.
Aeg Kaugel.
Kui kaugel on kaugel?
Siingi on kaugel...
Eriti kui silmad kinni panna...


Tagasiteel mööda laiu teist külge
kohtab teisigi rändureid,
päris üllatavaid selles paigas, merepõhjal.
Väikeste pöialpoiste kevadine läbiränd
on just täies hoos.


Ja siis muidugi kajakakarjad,
mis su eest lendu tõusevad,
oma kevadise, omas suvise kisaga


ja siis see kinnitus, et oled ikka teisel saarel.
Ja et kõik, mis oli, kaob varsti uude rohtu.


Igatahes hea, et sai ära käidud!
Sest reedene torm
tõstis jälle vee kõrgeks, nii et Vesiloogi
on taas justkui välismaa,
rääkimata kõigist teistest paikadest, 
neistki, mida otse üle vee iga päev näha võib.



Hahkadel oli see tormipäev
just rännupäev.
Nende salkasid tuli üksteise kannul


saare nurga tagant 


ja kadus põhja poole. 


Ja siis sai torm läbi.
Tuul vaikis õhtuks täiesti.


Aprilliõhtu (eile),
pilved kaugel Saaremaa kohal.
Jah, kõik, mis pole siin,
on äkki välismaa.


Siin – vaikne karantiinielu omade seltsilistega.


Kuldnokki oli vahepeal vähe näha,
aga täna, palmipuudepüha hommikul,
olid jälle platsis ja hakkamist täis.


Kolm ühe kasti kohta on vist siiski liiga palju?


Uuritaksegi viimaks ka teist, 
vasakpoolset.


Mine tea,  ehk võetakse omaks?
Kevad näitab.


Ja et ikkagi on palmipuudepüha
ehk urbepäev,
olgu siis urvad ka.


Ja kimalase-


mummid.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...