Ei tea, talv vist saabki läbi?

Mõnd uut ja värvilist

näeb nüüd iga nädal, 

kui mitte iga päev. 

Ristpardid.

See on alles palmipuudepüha õhtupoolik.

Võtsin ja tegin veel ühe tiiru Vesiloo maal.

Sinna jõudma hakates

 nägin kõigepealt seda vahimeest,

siis seda. 

Saage tuttavaks: Vesiloo rebane.

Talve kenasti üle elanud oma maalapil. 

Üldsituatsioon oli aga selline:

part valvas rebast, rebane parti,

emaparti, kes seal tema nina all lombis ujus.

Minu tulek rikkus selle seisu ära. 

Kes lendu, kes võssa.

Saareke ja tema silmapiir.

Rohukosklad ka platsis.

Hirmus pladin ja sulistamine käib:

kevad, mänguaeg,

ringmängu.

Ja need magesõstrapõõsad tõmbavad ikka pilku,

pole ju seda rohelist veel nii väga.

Hirmsasti võtab aega see kevade koorumine

talvest.

Meriski.

Hangelind. 

Nägi neid siin sügisel,

näeb jälle kevadel: 

teel tagasi koju.

Ja kui tee peal pole lumehange, kuhu ennast peita,

käib ka klibuhang.

Merikapsas ei peida, vaid näitab.

Ja musträstamamma ehitab pesa.

Aga kuhu, seda ta küll ei näita.

Hallhanekari käib iga õhtu 

oma karjamaal.

Ja üksõhtu nägin sellist pilti.

Luigepaar pesa üles ladumas,

sookurepaar mööda kõndimas.

Kiivitajad-pardid

omadel asjatoimetustel. 

Või niisama. 

Nii see vaikne nädal siin läks.

Iga õhtu tuli õhtu.

Üksõhtu tõusis täiskuu. 

Ja kõik kohad on praegu täis punarindasid,

suuri aiandushuvilisi.

Ja iga päev kuuleb neid: 

koovitajaid, nende vilesid ja trillereid. 

Rasvatihastel paistab olevat korteripuudus,

vaadatakse kuldnokakast ka üle. 

Ei tea...

Veel üks aiandus- (õieti küll vihmaussihuviline).

Ja ühed eileõhtused kitsed. 

Täna sajab ja tuulab. 

On ülestõusmispüha.

Talv saab läbi.

Ei tea.

Vist saabki.