Pühapäev, 16. veebruar 2020

Kevad? Elu ärkab.


Läinud reede oli niisugune, 
et see ei saanud olla muud kui kevad.
Soojus, elu...


Meri on see talv olnud linnuvaene:
jääd pole kuskil 
ja linnud laiali mööda kogu Läänemerd.
Aga nüüd oleks nagu mingi kevadränne
juba lahti läinud: linde liigub.
Auliparved,


sõtkad...


Aga veel rohkem hämmastasid mind
selle sooja kevadpäikese käes
need nõgeseladvad,
juba selgesti kasvamas,


ja neist veelgi rohkem - sipelgad!
Pesalael sibamas ja soojust kogumas,
nagu tavaliselt alles märtsis-aprillis.
Mitte iial pole sellist asja veebruaris näinud.


Täiesti erksad, võitlusvalmis...
See oli küll vaid üks pesa,
lõunarannas, hästi soojas kohas,


kus kõrval kadakapõõsa all


haljendas juba niisugune muru!


Ütleks mai,


mitte veebruar!


Ja oli veel teisigi ärkamise märke:
eemalt vaatasin, et kas nafta,


aga ei, elu.


mingid imeväikesed mustad putukad,
kes on liiva sees otsutanud, et aeg on käes,
vaja nukust välja ja päikese kätte ronida!
Ikka miljonite kaupa.
(Bioloog Toomas Tammaru andmetel
võib tegemist olla hooghännalise Anurida maritima'ga.
Pildid näivad seda kinnitavat, 
kuigi Wikipedia arvab, et seda liiki
Läänemeres pole... Aga küllap eksib.
Või siis on see mõni teine, lähedane liik.
Need on veeputukad, ujuvad
ja oma "hooghänna" ning hüppevõime kaotanud.
Huvitav, mis neist selles tormimöllus
saanud on või saab?
Aga eks see pea olema nende element, meri.)


Ja õhtugi tuli selle päeva vääriline,
vaikne, aga juba häältega.



Merikajakas on oma koha sisse võtnud
ja hüüab. 
Kau! Kau!
See ei ole enam talv. 
Aga mis ta on, ei tea.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Suvevaheaeg

Suvistepühad tõid suve, tasapisi on tuuled läinud soojemaks, rohi kasvanud märkamatult kõrgeks ja sirel kadaka kaisus ...