Nädala algus:
mõni päikesehetk
talve-eelsetes
sambla- ja samblikumetsades kaljudel.
Kui neisse saaks kõndima minna!
Aga nende ees põlvitadagi
ja sinna sisse piiluda proovida
on hea.
Seal on värvid,
seal on nüüd nende kodu.
Aga talve eel, talve tulles –
milline ta tuleb, ju ei tea, meie, vähemalt –
näeb merel jälle rohekm neidki,
põhja järvedelt tulnud
sõtkaste parvi.
Kuskil ta siiski, tähendab, on juba kohal ja valitseb,
see Isand Talv.
Siingi, näe,
on keegi öösel vee peale hinganud,
õige õrnalt küll...
Kuni, jah, novembri viimasel päeval
(aga vana au järgi oli november ju Talvekuu!),
kerkivad mere tagant need suured sinised ja rasked
ja ennäe, seal ta ongi!
Mätsib ja matab,
tuhiseb ja vuhiseb ja vihiseb,
ollallaa!
Ja siis imetleb natuke ennast:
olen Esimene Lumi,
ma tulin taevast.
Kas ma pole
ilus?
Ja kas ma ei tulnud õigel ajal?
Jah, täpselt õigel.
Ühes vanas kalendris tõesti
keeratakse täna ette
uue aasta leht.
Eks ole, sealt ta ju tulebki juba, kaugelt ja kaugelt,
valge vaip jalge ees lahti rullitud,
ja selle pehmus, mis teha,
öiste teeliste poolt
juba äragi proovida jõutud!
Härra Rebane:
mh, pole viga.
Proua Jänes:
aga minu jäljed
on igatahes täiuslikud.
Veel kaunimad kui läinud talvel!
Tõsi, see ööga tehtud jää rannaloikudel
ei kanna veel ei härrat ega prouat
ja päike sirutab
oma väsinud jalgu. Ooooh!
Tuul on juba põhjast
keeranud läände ja kohe
ta võtab ja rullib valged peovaibad kokku.
See oli vaid proov.
Kuid kannatage. Ta tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar