Novembri värvid

Oleks ju nagu aasta kõige hallim aeg,

nagu tuletorni otsast ka paistab (teisipäev),

kui sealt avavete

 ja üksildase Loonalaiu

poole vaadata.

Ometi, seda nädalat meelde tuletades

(vett on küll nüüd igas kaljulohus,

teelompidest rääkimata),

tulevad silmade ette värvid.

Ja see kummaline valgus,

mida neile heidab see väga madal, 

juba talvine päike -

muidugi, kui ta heidab.

Aga läinud nädalal nägi teda õige mitu korda!

Ja nägi ka kuu täissaamist

ja juba kahanemist.

Reede hommik: udu

ja selle värvid.

Härmatis!

Ja mitte vaid rohul, 

vaid ka kadakalatvadel,

viimastest saialilleõitest rääkimata.

Või kui viimased nad ongi?

Ammu juba olid ühed "viimased". 

Igatahes tuletorni juures 

kävad küll veel viimased tööd.

Kraami ei veeta enam mitte juurde, vaid ära.

Ja üle mere, põhjast, 

tuleb linde-linnukesi, 

kellel siit edasi rändamisega pole mingit kiiret.

Päikesega on neis lausa kevadist reipust!

Lasevad laulugi lahti. 

Nagu see käblik,

igitoimekas linnuke.

Ja on rasvatihasel värvist puudu?

Või neil paplilehtedel,

mis ikka veel viipavad ja viipavad

suvele.

Või tema vanal viltusel tüvel,

muistsel maastikul,

või sel kiviaial,

sel kibuvitsapõõsal?

Või, muidugi, novembriõhtu ehal

nendesamade paplite võrades?

Ja kui hommik ongi väga hämar ja hall

(laupäev),

ilmub parv siidisabasid

lodjapuu latva:

no need marjad on seal küll nüüd viimased.

Sest ega seal vaid üks kord käidud.

Õnneks näitas seesama parveke 

ennast ka täna veel, kui päike jälle, oh imet,

välja tuli!

Ei, siit selle pihlaka pealt 

ei ole küll enam

midagi

võtta.

Aga pole muidugi ka kotkad 

kuhugi kadunud. Lendavad.

Ja taas lagedaks tehtud loopealne Tagarannas,

vaata ja imesta,

oma juba õrnalt haljendamagi löönud!

Tuletorni kupli all

pole laternat ikka veel,

aga taevas pakkus valgust ja värve

täna kuni pimedani välja.

Nüüd on küll pilve tõmmanud,

meri kohiseb, edealatuul on päris vakka jäänud,

tähed ei paista.