Luiged on tagasi!

Õhtud tulevad nüüd vara.

Nii vara, et tuletornis töö alles käib:

viimased tööd. 

Märgutuli veel ei põle,

põlevad, kui põlevad,

vaid ehitajate tuled. 

Kuid see ongi haruldane pilt:

valgustatud akendega tuletorn. 

Nagu elaks seal keegi. 

Aga pärast kellakeeramist

tulevad ka hommikud - paari nädala jooksul -

jälle natuke varem. 

Päris selliseid hommikuid

oli läinud nädalal küll täpselt üks. 

Kui nägi päikese tõusu. 

Ja see tõusev päike valgustas kohe ka neid!

Nad on tagasi.

Oma talvekorteris.

Hüüdmas ja laulmas:

laululuiged.

Viupardikesedki hoiavad nende ligi,

mängivad "poegi":

luik ikka suur ja kuri lind,

kindlam nagu.

Luikede päris pojad

on muidugi juba sellised.

Need peaksid olema siinsamas laidudel

välja hautud.

Vanad luiged: sellised,

ikka valvel ja erksad,

alati valmis häiret andma.

Ja lendugi minema.

Kühmnokad, vanad olijad siin lahesopis,

postipaadi saabumisest muidugi välja ei tee.

Teavad, et kuigi suur, on see vee-elukas

täiesti ohutu.

Varsti on mudugi kõik ringiga tagasi,

nii viupardid kui nende suured valged

kaitseinglid.

Ja jälle on lahelt hüüdmist kuulda,

olgu õhtu või hommik või öögi.